Markeerituse mudel
Markeerituse mudel (ingl Markedness Model) on keeleteadlase Carol Myers-Scottoni poolt välja töötatud mitmekeelse suhtluse kirjeldamise raamistik. Mudel põhineb eeldusel, et kõneleja keelevalikud on sõltuvalt suhtlusolukorrast suuremal või vähemal määral markeeritud.[1] Kui markeerituse mudel kirjeldab koodivahetust ennekõike sotsiopragmaatilisest vaatenurgast, siis Myers-Scottoni maatrikskeele raamistiku mudel (ingl Matrix Language Frame Model) võimaldab seda uurida grammatilisest vaatest. Mõlemad mudelid on mõeldud toimima käsikäes.[2]
Mudeli põhimõtted ja kriitika[muuda | muuda lähteteksti]
Mudeli kohaselt saab kõneleja keelevalikuid liigitada markeeritud või markeerimata valikuteks, mis omakorda võivad olla kas teadlikud või mitteteadlikud. Keelevalikud järgivad suhtluses kõnelejate vahel kehtivaid õiguseid ja kohustusi (ingl Rights and Obligations Set). Markeerimata valikuks (ingl unmarked choice) loetakse sellist suhtlust, mis on vestlusolukorda arvestades enam-vähem ootuspärane ja toimub alateadlikult. See, mis aga on suhtluses ootuspärane, määratakse grupi või kogukonna domineerivate liikmete poolt. Näiteks USAs elavas hispaania-inglise kakskeelses peres on omavahel hispaania keeles suhtlemine markeerimata valik, kuna sellises peres on tavaks suhelda lähedastega ennekõike hispaania keeles, isegi, kui koduväliselt kasutatakse palju inglise keelt.[1]
Seevastu markeeritud valikud (ingl marked choice) ei ole ootuspärased, kuid on teadlikud, kuna kõneleja tahab muuta vestluse rõhuasetust, tooni või tähendust või ta soovib väljendada oma solidaarsust või rollivahetust[1]. Näiteks, kui Keenias suhtlevad omavahel reisija ja piletimüüja suahiili keeles, aga siis reisija lülitub ümber inglise keelele, siis soovib kõneleja koodivahetuse kaudu väljendada lugupidamist piletimüüja suhtes, kuna inglise keel on Keenias kõrgema staatusega[3]. Markeeritud valikute alla liigituvad ka n-ö uurivad valikud (ingl exploratory choice), kus kõneleja pole kindel, mis keeles on kõige "parem" suhtlust jätkata. Sobiva valiku püüab ta välja selgitada intuitiivselt ning oma suhtluseesmärkidest lähtuvalt.[1]
Kuigi tegemist on üsna ambitsioonika koodivahetuse uurimise raamistikuga, on markeerituse mudel pälvinud kriitikat mitmetelt keeleteadlastelt. Põhilise puudujäägina rõhutatakse mudeli ühekülgset lähenemist ning universalistlikku ja ükskeelset vaadet. Samuti on leitud, et mudel võimaldab tõlgendada keelevalikuid üksnes subjektiivsest vaatest, kuna selles ei arvestata kõneleja enda taustaga, vaid tuginetakse ainult vestluses toimuvale.[4][5]
Sarnaseid lähenemisi koodivahetusele[muuda | muuda lähteteksti]
Koodivahetuse pragmaatika uurimine on pakkunud huvi ka teistele uurijatele, näiteks Peter Auerile[5], François Grosjeanile[6], Pieter Muyskenile ja René Appelile[7], kes kasutavad tähenduste uurimisel koodivahetuse funktsiooni mõistet[8]. Nende uuringute vaates on leitud, et iga keelevalik kannab vähemalt ühte, kuid sageli rohkem tähendusi. Keelevalikute tõlgendamisel tuleb aga vaadata mitte üksnes vestlusesisest, vaid ka vestlusevälist konteksti.[5] Sellest lähtuvalt võib loetleda järgmiseid funktsioone, mida mitmekeelsed keelevalikud saavad kanda[9]:
- Vestluses osalejatega seotud muutused, näiteks keelevalikud muutuvad vastavalt sellele, kui vestluses tuleb keegi juurde/läheb ära või vahetub hoopis kellegi roll.
- Viited erinevatele teemadele ja tegevustele.
- Emotsioonide, hoiakute või arvamuste väljendamine.
- Teiste tsiteerimine, matkimine või jäljendamine.
- Leksikaalse lünga täitmine.
- Öeldu täpsustamine või rõhutamine, näiteks metakommentaaride abil.
- Keelemängude ja keelenaljade tegemine.
- Individuaalse ja/või grupiidentiteedi markeerimine.
Seotud mõisteid[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Myers-Scotton, Carol. (1995). Social motivations for codeswitching: Evidence from Africa. Oxford: Oxford University Press.
- ↑ Myers-Scotton, Carol. (1997). Duelling Languages: Grammatical Structure in Codeswitching. Oxford: Clarendon Press.
- ↑ Myers-Scotton, Carol, Ury, William. (1977). Bilingual strategies: the social functions of code-switching. – Linguistics 193, 5–20.
- ↑ Meeuwis, Michael, Blommaert, Jan. (1994). The “Markedness Model” and the absence of society: Remarks on codeswitching. – Multilingua-journal of Cross-cultural and Interlanguage Communication 13(4), 387–423. https://biblio.ugent.be/publication/302064.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Auer, Peter. (1998). Code-Switching in conversation: Language, Interaction and Identity. London: Routledge.
- ↑ Grosjean, François. (1982). Life with two languages: an introduction to bilingualism. Cambridge: Harvard University Press.
- ↑ Appel, René, Pieter Muysken. (2006). Language contact and bilingualism. Amsterdam: Amsterdam University Press.
- ↑ Zabrodskaja, Anastassia. (2006). Vene-eesti koodivahetuse funktsioonid Kohtla-Järve venekeelsete laste vestluses. – Eesti Rakenduslingvistika Uhingu Aastaraamat 2, 231–249. https://doi.org/10.5128/erya2.16.
- ↑ Praakli, Kristiina, Korkus, Mari-Liis, Mandel, Aive, Kaukonen, Elisabeth, Kängsepp, Annika, Aasa, Triin, Algvere, Kristel, Eriksoo, Helen, Mägi, Marion, Tomson, Getri, Lindström, Liina. (2022). „Mis keeles ma räägin, I don’t know“. Eesti sisuloojate inglise keele kasutusest YouTube’is. – Philologia Estonica Tallinnensis 7, 263–291. https://doi.org/10.22601/pet.2022.07.10.