Margaret Mahler

Margaret Schönberger Mahler (10. mai 1897 – 2. oktoober 1985) oli Ungari arst, üks laste arengu uurimise pioneeridest.

Tema peamiseks huviks oli lapse normaalne areng lapsepõlves, kuid ta tegeles ka laste psühhiaatriliste probleemidega. Mahler arendas välja lapse arengu eraldumise-individualiseerumise teooria (Separation-Individuation theory of child development), milles ta kirjeldab protsessi, kuidas väikelaps esmalt identifitseerub ja hiljem eraldub emast.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis juudi perekonnas Ungari väikelinnas Sopronis. Tema lapsepõlv oli õnnetu ja ema kohtles teda halvasti. Margareti isa julgustas teda õppima ja koolis oli ta väga edukas. Gümnaasiumiõpingute ajal Budapestis tutvus ta mõjuka Ungari psühhoanalüütiku Sándor Ferencziga, vaimustus alateadvuse ideest ning huvitus ka Sigmund Freudi töödest. Jaanuaris 1917 alustas meditsiiniõpinguid Budapestis. Ta õppis meditsiini ka Müncheni ülikoolis, kuid oli sunnitud sealt lahkuma juudivastaste meeleolude tõttu.

1920. aastal läks üle Jena ülikooli. Seal hakkas ta aru saama, kui tähtis on mäng ja armastus väikelaste jaoks, et nad kasvaksid üles vaimselt ja füüsiliselt tervetena. Lõpetas 1922. aastal ülikooli cum laude. Seejärel suundus Viini, kus praktiseeris lastearstina ja avas esimese lastepsühhiaatria nõuandla.

1936. aastal abiellus Paul Mahleriga. Natside võimule tulles kolis paar Suurbritanniasse ja hiljem USA-sse. Margaret Mahler sai New Yorgi meditsiini praktiseerimise litsentsi ja asutas oma erapraksise. 1939. aastal tutvus ta Benjamin Spockiga ja 1940. aastal hakkas õpetama laste psühhoanalüüsi. Ta oli ka Inimarengu Instituudi, Haridusinstituudi ja New Yorgi Psühhoanalüütikute Ühingu liige. 1948. aastal tegi ta lapseea psühhooside uuringuid.

Tööd[muuda | muuda lähteteksti]

Margaret Mahler oli arvamusel, et vastsündinu on kaitseks tugevate meelemõjutuste vastu suletud autistliku koore sisse. Ta hindas, et autistlik faas kestab 6–8 esimest elunädalat. Hiljem, kui laps suudab stiimuleid paremini taluda, kaitsev barjäär langeb. Umbes aasta vanuses ei ole laps enam stiimulbarjääriga kaitstud, siis saab Mahleri arvates lapsele kaitseks see, kui ta elab sümbioosis emaga. Normaalse arengu teooriasse viidi sisse sümbiootiline faas alates umbes 2.–5. kuust. Mahler rõhutas selgelt optimaalse kindla sümbioosi tähtsust, millest last liiga vara, liiga äkki ega liiga hilja ei peaks ilma jätma. Emaga sümbiootilise kokkukuulumise ajal ja pärast seda arenes Mahleri arvates kaks erisugust, kuid omavahel põimunud tendentsi, mis mitte alati ei arene ühtlaselt. Separatsioon, kus on tegemist järkjärgulise sisemise märkamisega, et mina olen eraldi indiviid. Separatsioon toimub emast eristamise, distantseerumise, piiride loomise ja mina lahkulöömise teel. Individuatsioon, mis viib ilmsele ja ainulaadsele individuaalsusele: "mina olen, olen keegi eriline".

Separatsiooni-individualiseerimisprotsess

Mahler uuris selle protsessi etappe. Ta leidis neli faasi, mis kestavad kolmanda-neljanda eluaastani ja nimetas need järgmiselt:

diferentseerumine – alates u 4.–5. elukuust
harjutamine – alates u 7.–10. elukuust
lähenemine – alates u 16.–19. elukuust
objekti konstantsus – alates 3. eluaastast

Diferentseerumine – "sümbioosist väljumine" (alates u 4.–5. elukuust) See faas algab ajast, kui tundub, et laps suudab eristada tuntut võõrast – näiteks ema nägu võõra omast. Mahler räägib siin teisest, psüühilisest sünnist. Laps alustab ümbruse põhjalikku uurimist. Selles faasis leidis Mahler lapse juures tüüpilise visuaalse reaktsioonimudeli. Kui laps näiteks pöörab pilgu millelegi väljaspool seda sümbiootilist sfääri, vaatab ta seejärel otsekohe jälle emale otsa.

Harjutamine (7.–10. elukuuni) – Ise lahkuminek sümbiootilisest objektist algab Mahleri arvates harjutusfaasiga. See kujutab endast isetunde kõrgpunkti tugeva ettekujutusega kõikvõimsusest. Laps hakkab ise ringi liikuma ja maailma avastama. Kui ruum ema ja lapse vahel suureneb, avanevad uued vaated. Sidemeid emaga kärbitakse.

Lähenemine (u 16.–25. elukuuni) – selles faasis on märgata lapse aktiivset lähenemist. Laps tavatseb nõuda emalt ja üha rohkem ka isalt, et need jagaksid kõiki tema elamusi. Kuigi laps on muutunud iseseisvamaks, nõuab ta aktiivselt suuremat tähelepanu ja huvi. Mahler rõhutab, et sel ajal on võimatu ületähtsustada vanemate tundelist lähedalviibimist. Tundlikkus kiituse ja laituse suhtes suureneb. Laps hindab lähedust, olla armastatud ja tähele pandud, reeglite olemasolu ja teatud enesekontrolliga hakkamasaamist.

Objekti konstantsus (alates 3. eluaastast) Ema kujundi internaliseerumine. Selles punktis ei vaja laps enam ema kohalolu. Võib hoida ema kujundit oma meeles sel ajal kui ema on ära. Võib kasutada objekti, näiteks mänguasja, et saada toetust ema äraolekul. Mahler uskus, et häired separatsiooni-individualiseerimisprotsessis võivad põhjustada hilisemas elus häireid adekvaatse individuaalse identiteeditunde tagamise võimes.

Mahler on avaldanud üle saja teadusartikli, muu hulgas lapse varajase arengu mudeli, mis põhineb palju aastaid kestnud emade ja laste vaatlustel.