Mannheimi koolkond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mannheimi koolkond (saksa keeles Mannheimer Schule) on muusikute kooslus ja muusikastiil, mis iseloomustab 1750.–1780. aastate paiku Mannheimis tegutsenud Pfalzi kuurvürsti Karl Theodori õukonnakapellile loodud muusikat ning orkestrit ennast. Mannheimi koolkonna eeskujuks on 18. sajandi itaalia muusika.

Mannheimi koolkonda iseloomustab ühest küljest musitseerimise loomulikus ja hoogsus ning teisest küljest sentimentaalsus. Siiski juba kaasajal peeti mannheimi koolkonda pigem moenähtuseks ja tühjaks maneeriks. Saksa poeet, publitsist ja helilooja Christian Friedrich Daniel Schubart kirjutas 1775. aastal: "Mannheim – suurepärane koolkond esitamisel, kuid mitte leiutamisel. Maitses valitseb ühekülgsus".

Nii Schubart, oma Euroopa reiside päevikud avaldanud inglise muusikaajaloolane Charles Burney kui ka Wolfgang Amadeus Mozarti isa Leopold Mozart iseloomustavad Mannheimi õukonnakapelli kui tolle aja parimat orkestrit. Schubart ja Burney kirjeldavad kujundlikult Mannheimi orkestri mängule omaseid tunnuseid: forte on kui kõuekõmin, crescendo on kui katarakt (juga), diminuendo meenutab kaugusse voolavat kristalset jõge.

Mannheimi koolkonna stiilimudel[muuda | muuda lähteteksti]

Mannheimi koolkonnale on iseloomulikud järgmised tunnused:

Saksa muusikateadlane Hugo Riemann (1902) on põhjalikult uurinud mannheimi koolkonna muusikat ja andnud tabavaid nimetusi muusika dünaamikat, motiivide kasutust, faktuuri, registrite valikut ja tempot puudutavatele maneeridele, mida selle koolkonnaga seotud heliloojaid oma sümfooniates kasutavad, näiteks:

Mitte kõik mannheimi koolkonna vahendid ei ole siiski loodud Mannheimis tegutsenud heliloojate poolt, vaid nende alged leiduvad juba itaalia muusikas. Hoolimata sellest, et neid vahendeid juba mannheimi koolkonna kaasajal nimetati halvustavalt maneerideks, kasutasid neid nii Wolfgang Amadeus Mozart kui ka Ludwig van Beethoven.

Mannheimi sümfoonia[muuda | muuda lähteteksti]

Mannheimi koolkonna heliloojate poolt loodud sümfooniad olid varasemate kolmeosaliste sümfooniatega võrreldes tihti neljaosalised:

  • esimene osa oli enamasti kiire (allegro või presto),
  • teine osa oli rahulik (andante),
  • lisandunud kolmas osa, menuett, oli tantsuline ning
  • finaal oli taas kiire (prestissimo).

Igal osal oli iseloomulik karakter, näiteks:

  • esimene osa algas tavaliselt hoogsalt ja võidukalt ning meenutas fanfaarset trompetisignaali,
  • teine osa sisaldas lüürilisi meloodiad, mis imiteerisid ooperiaariaid.

Mannheimi koolkonna muusikud[muuda | muuda lähteteksti]

Mannheimi koolkond on nii muusikastiil kui ka muusika esitusstiil, mis sai võimalikuks tänu Mannheimis tegutsenud andekatele heliloojatele ja interpreetidele.

Mannheimi koolkonna tekkes oli oluline panus tšehhi (böömi) muusikutel, kellest tuntuim on õukonnakapelli asutaja, helilooja, dirigent ja viiuldaja Johann Stamitz (Jan Stamic, 1717–1757). Stamitzi loomingu hulka kuulub 58 sümfooniat ja 10 orkestritriot, mida võib nimetada ka sümfooniateks keelpillide. Isa tööd viisid edasi ka Stamitzi pojad, heliloojad ja viiuldajad Carl Stamitz (1745–1801) ning Anton Stamitz (1750–1798 või 1809).

Mannheimi õukonnaorkestrisse kuulus umbes 30 mängijat, mis oli tolle aja kohta väga suur arv. Lisaks keelpillidele olid orkestri koosseisus ka 2 flööti, 2 oboed, klarnet, 2 fagotti, 2 trompetit, 4 metsasarve ja timpanid.

Orkestriga olid seotud helilooja, viiuldaja ja dirigent Christian Cannabich (1731–1798), helilooja Franz Xaver Richter (1709–1789), helilooja ja tšellist Anton Filtz (Fils, 1725–1760) ning dirigent ja helilooja Ignaz Holzbauer (1711–1783).

Orkestrisse kuulusid ka näiteks flötist Johann Baptist Wendling, oboemängija Alexander Lebrun, tšellist Innocenz Danzi ning viiuldajad Karl Josef Toeschi ja Johannes Toeschi. Mannheimi orkester on kuulus ka oma väga heade böömi metsasarvemängijate poolest.