Maksevõimelisus

Maksevõimelisus on varalise seisundiga tagatud suutlikkus täita oma rahalisi kohustusi ^[1].

Maksevõime on majandusüksuse võime täita olemasolevate rahaliste ressursside arvel õigeaegselt seaduses või lepingus sätestatud rahalisi kohustusi.

Maksevõimelisus on ettevõtte võime maksta kõik varad ja kohustused , lähtudes sularaha kogunemise mahust. Eeldusel, et tööstus- või muu ettevõtte maksevõime on küllaltki kõrge, võib järeldada, et kogu ettevõte tervikuna on turul stabiilne ja kõik on oma rahandusega korras. Ja see tähendab, et selline ettevõte ei seisa silmitsi pankrotiohuga ^[2].

Esmased maksevõimelisuse näitajad hõlmavad ettevõtte käibekapitali, mille võib leida käibevara ja lühiajaliste kohustuste erinevusest. Ettevõttel on võime võlgu maksta ainult siis, kui tema käibevara väärtus ületab oluliselt lühiajaliste kohustuste väärtust. Käibekapital võib muutuda ainult kahel juhul: kasum või kahjum.

Maksevõimelisusel on seos tootmise varade ja kohustustega, kuna see on suhe nende kahe bilansi vahel. Ainult ettevõte, mille varudes on väga likviidsed varad, suudab kõik võlad kõigi kohustuste eest tasuda. See on märk ettevõtte maksejõulisusest. Teisisõnu, maksevõime tase on seotud ettevõtte varade likviidsusastmega.

Maksevõimelisust tunnustatakse kui näitajat, mis on seotud ettevõtte likviidsuse tasemega. Likviidsuse kõrval on see ka ettevõtte rahalise heaolu peamine omadus. Üsna sageli on maksevõime ja likviidsus sünonüümid ja näitavad ettevõtte võimet võlg õigeaegselt tagasi maksta koos võlgade tasumiseks eraldatud vahendite rohkusega.