Maipõrnikasupp
Maipõrnikasupp on maipõrnikatest valmistatud Euroopa roog. Saksamaal ja Prantsusmaal oli see üks maiuspalasid kuni 20. sajandi keskpaigani.[1][2] Selle maitse meenutab krabisuppi. Kuna maipõrnikad olid kunagi Euroopas levinud kahjurid, kelle populatsioon kasvas plahvatuslikult iga 4 aasta järel, oli supi valmistamiseks piisava hulga maipõrnikate kogumine väga lihtne. Liigne pestitsiidide kasutamine põhjustas nende populatsioonide kokkuvarisemise 1970. aastateks, paljudes piirkondades hävis liik täielikult. Kuna mardikad on praegu suhteliselt haruldased, on maipõrnikasupi valmistamine piirkondades, kus see kunagi oli tavaline, peaaegu täielikult kadunud.[3][4][5]
Valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]
1800. aastatest pärit prantsuse retsepti kohaselt koosneb maipõrnikasupi ports 500 grammist putukatest, kellelt on eemaldatud jalad ja tiivad. Neid praetakse võis, seejärel keedetakse kana- või vasikalihapuljongis. Suppi võib kurnata ja süüa puljongina või purustatud maipõrnikaid segada munakollase ja jahuleemega. Suppi serveeriti vasikamaksa- või tuvirinna [6] ja krutoonidega. Üks portsjon sisaldab ligikaudu 30 mardikat.[7][8][9][10][3][4][5]
Versioone[muuda | muuda lähteteksti]
Arst Johann Joseph Schneideri 1844. aastast pärit kirjatükis kirjeldatakse seda, kuidas maipõrnikaid söödi mitte ainult supina, vaid õpilased sõid neid ka toorelt pärast jalgade küljest rebimist ning neid pakuti ka „paljudes kondiitripoodides [. .. ] suhkruga üleriputatult ja neid süüakse pärast põhirooga magustoiduna.”[11][12]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "FOTOD: Tartus söödi putukaid". Maaleht. Vaadatud 14. oktoobril 2023.
- ↑ "Supermarketi toiduosakonnas müüdud putukad ja ussid kadusid kiiresti letilt". Maaleht. Vaadatud 14. oktoobril 2023.
- ↑ 3,0 3,1 Helge May: Die Maikäfer sind wieder da. In: NABU.de. 6. Mai 2008
- ↑ 4,0 4,1 Jos A. Massard: Maikäfer in Luxemburg: Historisches und Kurioses. In: Lëtzebuerger Journal. 60. Jg., Nr. 88, 8. Mai 2007, S. 26–27 (PDF; 479 kB).
- ↑ 5,0 5,1 Bertha Heyden: Kochbuch oder Gründliche Anweisung, einfache und feine Speisen mit möglichster Sparsamkeit zuzubereiten. 16. Auflage. Enßlin und Laiblin, Reutlingen 1887, S. 40.
- ↑ Manoi. "Maikäfersuppe" (saksa). Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2018. Vaadatud 4. mail 2018.
- ↑ Helge May. "Die Maikäfer sind wieder da" (saksa). Originaali arhiivikoopia seisuga 3. september 2014. Vaadatud 4. mail 2018.
- ↑ Schneider, Johann Joseph (1844). "Maikäfersuppen, ein vortreffliches und kräftiges Nahrungsmittel". Magazin für die Staatsarzneikunde Nr 3 (saksa). Kd 3. Lk 403–405. ISBN 3-87038-366-6.
- ↑ "Maikäfer in Luxemburg : Historisches und Kurioses" (PDF) (saksa). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. mai 2016. Vaadatud 4. mail 2018.
{{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit|journal=(juhend) - ↑ Heyden, Bertha (1887). Kochbuch oder Gründliche Anweisung, einfache und feine Speisen mit möglichster Sparsamkeit zuzubereiten (saksa) (16 ed.). Reutlingen: Enßlin und Laiblin. Lk 40.
- ↑ "Rezept für Maikäfersuppe - zukunftsessen.de" (saksa). 6. veebruar 2010. Vaadatud 14. oktoobril 2023.
- ↑ @NatGeoDeutschland (29. juuli 2020). "Plage oder Superfood? Maikäfer zum Mittagessen". National Geographic (saksa). Vaadatud 14. oktoobril 2023.