Luftstreitkräfte
Deutsche Luftstreitkräfte (eesti keeles Saksa õhujõud) nimetust kandsid Esimeses maailmasõjas keiserliku Saksa armee (Deutsches Heer) alluvusse kuulunud õhuväeüksused. Merel tegutsenud õhujõud kuulusid keiserliku Saksa mereväe (Kaiserliche Marine) koosseisu.[1]
Organisatsioon ja asutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimese sõjalennuki soetas Saksamaa 1910. aastal. 1. oktoobril 1913 moodustati viis lennupataljoni. Need Saksa keisririigi lennuväed (Die Fliegertruppen des Deutschen Kaiserreiches) liideti 8. oktoobril 1916 õhulaevade üksuste, õhutõrje ja õhukaitsega, et moodustada Luftstreitkräfte.[1]
Juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]
Luftstreitkräfte moodustamisel määras Saksa armee esimene peakortermeister Erich Ludendorff selle juhiks kindralleitnant Ernst von Hoeppneri[2]. Von Hoeppner oli õhujõudude juht kuni nende laiali saatmiseni pärast sõja lõppu, 16. jaanuaril 1919[1].
Piloodid[muuda | muuda lähteteksti]
358 Saksa pilooti saavutasid vähemalt 5 võitu vastase õhusõidukite üle, mistõttu saab neid pidada lennuässadeks[3]. 76 lendurit autasustati Preisimaa kõrgeima sõjaväelise autasu, Pour le Mérite ordeniga[4]. Luftstreitkräfte ja kogu sõja edukaim piloot oli Manfred von Richthofen 80 kinnitatud võiduga, talle järgnesid Ernst Udet (62 võitu), Erich Loewenhardt (54 võitu), Josef Jacobs ja Werner Voss (mõlemal 48)[5].
Laialisaatmine[muuda | muuda lähteteksti]
Versailles’ rahulepinguga keelati Saksamaal igasuguste õhujõudude, sh sõjalennukite omamine, seega saadeti Luftstreitkräfte laiali ning lennukid kas anti Antandile üle või hävitati. 1919. aasta juunis enne lepingu allkirjastamist jõudis osa Saksa õhujõududest siiski osaleda Landesveeri sõjas osana Rauddiviisist.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 E. W. A. von Hoeppner, Deutschlands Krieg in der Luft : ein Rückblick auf die Entwicklung und die Leistungen unserer Heeres-Luftstreitkräfte im Weltkriege. Leipzig: Koehler, 1921.
- ↑ E. Lawson, J. Lawson, The First Air Campaign. Da Capo Press, 2002, p. 96.
- ↑ O. Ursinus: Complete official list of fighter pilots with more than three confirmed victorious dogfights . In: Aviation - Illustrated technical journal for all aviation . No. 4 . Frankfurt am Main, 1919, p. 99.
- ↑ S. T. Previtera, Prussian Blue - A History of the Order Pour le Merite. Winidore Press, 2005.
- ↑ “World War I aces by victories.” The Aerodrome. http://www.theaerodrome.com/aces/by_score.php (Accessed Mar. 24, 2022).
- ↑ Mark Felton Productions. “Germany’s Secret Air Force 1919.” YouTube. https://youtu.be/TM0mHnEzOG4 (Accessed Mar. 24, 2022).