Ludwig Edinger

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ludwig Edinger
Ludwig Edinger 1915.JPG
Ludwig Edinger 1915. aastal
Sündinud 13.aprill 1955
Worms
Surnud 26. jaanuar 1918
Frankfurt
Rahvus sakslane
Abikaasa(d) Anna Goldschmidt
Teaduskarjäär
Tegevusala(d) neuroloogia
Tuntumad tööd Edingeri-Westphali tuum

Ludwig Edinger (13. aprill 185526. jaanuar 1918) oli mõjukas Saksa anatoomik ja neuroloog ning Frankfurdi Ülikooli kaasasutaja. 1914. aastal nimetas Preisimaa kuningas ta esimeseks neuroloogia professoriks Saksamaal.

Edinger sündis juudi perekonda[1] ning kasvas üles Wormsis, Reini jõe äärses linnas, mis asub 50 kilomeetrit Frankfurdist edelas.[2] Tema isa, Marcus Edinger, (1820-1879) oli edukas tekstiilikaupmees, olles ühtlasi ka esimene eelvalmistatud riiete tootja Saksamaal.[2] Samuti oli Edingeri isa ligi 15 aastat demokraatlik Hessen-Darmstadti maapäeva liige, pühendades oma poliitilise karjääri põhihariduse parandamisele, eelkõige naisterahvaste seas.[3] Tema ema, Julie Edinger, (1829-1893) oli arsti Dr. Isaak Hochstätter (1798- 1858) tütar, pärit Karlsruhest.

Õpingud ja akadeemiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Noor Edinger oli väga huvitatud loodusest ning tema suuremaks rõõmuks oli mikroskoobi omamine, mille ta sai, kui oli 14-aastane. [3] Väikeste elusorganismide vaatlus oli miski, mis muutis meditsiinialase uurimustöö tema jaoks peamiseks eesmärgiks juba varases nooruses.

Edinger asus meditsiiniõpingutele 1872. aastal Heidelbergis ja Strasbourgis, kus õppis kuni 1877. aastani, omandades meditsiinidoktori kraadi. Neuroloogilisele uurimisvaldkonnale suunas Edingeri Kaussmaul, silmapaistev Strasbourgi Ülikooli klinitsist. Ta suunas Edingeri tähelepanu teatud probleemidele selgroos ning tõi välja, et täpset informatsiooni aju medullaarsetest tasemetest ülal asetseva kohta ei ole. Kaussmauliga veedetud aeg oli Edingeri elus õnnelik ja tulemuslik. Oma hilisemates aastates on Edinger korduvalt rõhutanud Kausmauli juhiste olulisust, tema tolerantsust, julgustavat kriitikat ning tema suurepäraseid teadmisi asjakohasest kirjandusest. Edinger ülistas Kausmauli pühendumist oma õpilastesse, sest ta võis töötada kas või hilistel öötundidel, et tudengite töid parandada.[3]


Edingeri neuroloogiaalased õpingud said alguse ajal, mil ta töötas arsti abina Giessenis (18771882). Tema habilitatsioon leidis aset 1881. aastal neuroloogiliste uuringute alal. Ta töötas Berliinis, Leipzigis ja Pariisis ning avas oma enda neuroloogia praksise Frankfurdis 1883. aastal. Kuigi Frankfurdil polnud tol hetkel veel oma ülikooli, sai linnast Edingeri teine kodu, eriti tänu kõrgetele teaduse standarditele Dr. Sencenberische Medical Society's. Oma autobiograafilistes memuaarides iseloomustab Edinger ilmekalt atmosfääri, mis valitses tema varajastel Frankfurdi päevil: peale tööpäeva kliinikus, saatis ta ööd mööda oma magamistoas mikroskoobi abil loodete ajusid uurides.[2] Uuringuteks vajaliku materjali sai Edinger Marburgis asuvast sünnitusmajast.[2]

Tänu Edingeri initsatiivile hakkas patoloog Karl Weigert 1855. aastal Frankfurdis Dr. Sencenberische Anatoonia Instituudis (Dr. Senckenbergische Anatomie) direktoriks. Weigert andis Edingerile enda instituudis töökoha. Edinger ja Weigert töötasid 17 aastat tihedalt koos. 1902. aastal andis Weigert Edingerile ruumi, andes Edingerile võimaluse luua isiklikul rahastusel oma enda laboratoorium.[2] 1907. aastal lõi Edinger koos Herman Oppenheimi (1858-1919) ja Ludwig Brunsiga (1858-1916) organisatsiooni Gesellschaft Deutscher Nervenärze (Society of German neurologist. ing.k), mis löödi 1934. aastal natsi direktiivide tõttu laiali. 1909. aastal, pärast Edingeri ja Senckenbergi sihtasutuse vahelist vaidlust Neuroloogia Instituudi rahastuse üle, kolis Edinger Frankfurdi Ülikooli, kus ta nimetati esimeseks Saksamaa neuroloogiaprofessoriks. [4]

Edinger peetakse terminite "gnosis" ja "praksis" loojateks. Neid termineid kasutati hiljem agnoosia ja aprtaksia psühholoogiliste kirjeldustena.[5] Lisaks oli ta esimene, kes kirjeldas ventraalseid ja dorsaalseid spinotserebaalseid trakte ning eristas väikeaju vanema (paleocerebellum) ja uuema osa (neocerebellum).[6]

Ludwig ja Anna Edinger (neiupõlvenimi Goldschmidt)[muuda | muuda lähteteksti]

Anna Edinger Goldschmidti haud Frankfurdis.

1886. aastal abiellus Ludwig Edinger Anna Goldschmidtiga, kes oli juudi pankurite ja multimiljonäride tütar. 1906. aastal päris Anna pool oma vanemate varandusest. Nagu paljudel teistel selle generatsiooni naistel, ei olnud Anna Goldschmidtil võimalik oma teaduslikke huve ülikooliharidusega realiseerida. Sellest tulenevalt oli Anna Edinger Frankfurdi kohaliku sotsiaalse heaolu ja meditsiinilise hoolekande (Sozialhygiene) silmapaistvaks eestvedajaks alates hilistest 1890. kuni 1920. aastateni. Lisaks oli ta üks Saksa feministliku liikumise (Bund Deutscher Frauenplakette) eestvedajaid.[2]

Hoolimata sellest, et Edingerid oli juudid, kuulusid nad Frankfurdi ülemisse keskklassi. Nende villa oli peamine kultuuriliste tegevuste keskus. Näiteks organiseeris Ludwig Edinger regulaarseid kohtumisi (Kränschen) pea igal kuul 1893.-1918. aastani. Lisaks olid nad kunsti ja kunstnike patroonideks.[2]

Peale abikaasa surma 26. jaanuaril 1918, suurendas Anna Edinger Ludwig Edingeri Fondi rahastust ligi pool miljonit tolleaegset Saksa marka (Reichsmark), mis vastas kaasaegses Saksa marga väärtuses ligi viiele miljonile. Sel ajal rahastas Ludwig Edingeri Fond tervet Neuroloogia Instituuti, kaasaarvatud seadmete soetamist ja kõikide Instituudi töötajate palka. Kahjuks kaotas investeeritud kapital inflatsiooniaastatel pea kogu oma väärtuse.[2]

Edingeri-Westphali tuum[muuda | muuda lähteteksti]

Edinger avastas 1885. aastal lootel okomotoorse närvi ehk kolmanda kraniaalnärvi lisatuuma (accessory nucleus) - struktuuri, mille esinemist inimajus Otto Westphal (1833-1890) detailselt 1887. kirjeldas. Tuuma nimetatakse sellest lähtuvalt Edingeri-Westphali tuumaks.[4] See struktuur asetseb dorsaalselt okulomotoorsest tuumast ning sisaldab paraganglionilisi parasümpaatilisi neuroneid, mille aksonid ulatuvad tsiliaarsesse sõlme.[4] Edingeri-Westphali tuum kontrollib pupilli ahenemist ning reguleerib läätse kuju muutumist.[4]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Edinger suri Frankfurdis 26. jaanuaril 1918. aastal ootamatult infarkti. Edingeri aju eksamineeriti tema enda juhiste järgi tema enda instituudis. Insituut jätkas Edingeri poolt üles ehitatud heategevusfondi tutvustamist. Edingeri loodud Goethe Ülikooli meditsiiniosakonna neuroloogia instituut on vanim Saksa neuroloogia instituut, mida jätkuvalt rahastatakse Ludwig Edingeri Fondi (Ludwig Edinger Foundation, ing. k) kaudu.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kaplan, M. A. (Ed.). (2005). Jewish daily life in Germany, 1618-1945. Oxford University Press on Demand.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kreft G. (1997) The Work of Ludwig Edinger and His Neurology Institute. In: Korf HW., Usadel KH. (eds) Neuroendocrinology. Springer, Berlin, Heidelberg
  3. 3,0 3,1 3,2 Glees, P. (1952). LUDWIG EDINGER, 1855–1918.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Daroff, R. B., & Aminoff, M. J. (2014). Encyclopedia of the neurological sciences. Academic press.
  5. Prithishkumar, I. J. (2012). Ludwig Edinger (1855–1918). Clinical Anatomy, 25(2), 155-157.
  6. Bhattacharyya, K. B. (2011). Eminent neuroscientists their lives and works. Academic Publishers.