Ludiidid

Allikas: Vikipeedia
FrameBreaking-1812.jpg

Ludiidid ehk masinalõhkujad olid Inglismaal 18111817 mässu tõstnud inimesed.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. sajandil alanud tööstusrevolutsioon käigus lisandus vesirattale aurujõud ning leiutati uut tüüpi, senisest kõrgema tootlikkusega kangasteljed ja mitmed teised kanga ja rõivaste tootmise masinad. Otsustavalt vähenes oskuskäsitöö vajadus, kangastelgedel võis töötada peaaegu igaüks. Järsk muutus tehnoloogias mõjus traditsioonilistele kangakudujate kogukondadele šokina.

Meeleheitel tööta jäänud töölised asusid ründama riidevabrikuid ja sepavasaratega lõhkuma uusi masinaid, leides nende kõrge tootlikkuse olevat töö kaotamise põhjuseks. Masinate lõhkumisega päädinud mässe oli puhkenud ka varem, sealhulgas 18. sajandi lõpus, kuid kaugeltki mitte nii laiaulatuslikke kui nüüd. Napoleoni sõdade ajal muutus nii tööliste kui ka ettevõtjate olukord Inglismaal raskeks. Sõjategevuse ning prantsuse sadamate blokaadi tõttu kaubandus katkes. Ettevõtjad tootsid veel mõnda aega lattu, kuni töö lõplikult seiskus. Elanikel kadus ostujõud, lisandus ikaldus põllumajanduses.

Ludiidid said endale nime arvatava 18. sajandi lõpu masinalõhkuja Ned Luddi järgi (mäss puhkes toona ühismaade erastamise tõttu, 1779 lõhuti umbes 300 masinat). Masinalõhkujad allkirjastasid oma ähvarduskirjad järgmiselt: „Ned Lud(d)i kontor, Sherwoodi mets“. Nende tegevus algas märtsis 1811 Nottinghami ümbruses, kust levis puuvillatööstuse keskusse Manchesteri. Asuti mõrvama vabrikante ja röövima toiduladusid; rahutused jõudsid põhja villriiet tootvate Yorkshire vabrikuteni ja Lancashire’risse. Parlament kehtestas karistuseks masinate lõhkumise eest surmanuhtluse (näiteks Lord Byron oli pidas seda liiga karmiks karistuseks), mistõttu mässajad püüdsid igati varjata oma nimesid ning nõgistasid oma näod. Nad ei kutsunud üksteist nimepidi, vaid igaühel oli oma number. Rünnaku alustamiseks või lõpetamiseks andsid nad sageli märku püstolipaukudega. Hinnanguliselt lõhuti 1811. aastal üle tuhande masina.

Ehkki Briti armee sõdis korraga Mandri-Euroopa ja Põhja-Ameerika rinnetel (sõda USAga 1812–1815), saadeti mässajatele vastu 12 000 sõdurit; valitsus poetas masinalõhkujate sekka salakuulajaid. Armee ja ludiidide vahel toimus mitmeid kokkupõrkeid. Näiteks 1812. aasta aprillis ründas 150 ülestõusnut öösel William Cartwrighti vabrikut Rawfoldis Huddersfieldi lähistel (umbes poolel teel Leedsi ja Manchesteri vahel), mida kaitses väike rühm sõdureid ja tsiviilisikuid. Võitlus oli meeleheitlik, kaks ründajat sai surma. Vabrik jäi vallutamata, ükski kaitsja viga ei saanud. 14 Cartwrighti vabrikut rünnanut ja rünnakuga seotud meest hukati ligi aasta hiljem.

1812. aastal hakkas mäss vaibuma. Hukati üle kahekümne ludiidi, paljud saadeti Austraaliasse asumisele. See sünnitas kättemaksuhimu, rahutused, aga ka hukkamised ja väljasaatmised kestsid kuni 1817. aastani. Samas püüdis Alamkoda vastutulekuna keelata uued masinad, millega sai hõlpsalt sukakandu teha, kuid Ülemkoda tühistas keelu, leides, et tehnika arengut pole õige takistada.

Kangrute deklaratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Arvestades kuninglikku hartat, mille andis välja meie kunagine monarh lord Charles II, Jumala armust Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iirimaa kuningas, on kangrutel täielik õigus lõhkuda ja hävitada kõik kangasteljed ja muud masinad, millega toodetakse kaupa petturlikul ja ebaausal moel ning hävitada ka kogu kangrute toodang, mis sel viisil on valmistatud. Pidades silmas, et hulk petislikke, põhimõttelagedaid ja salakavalaid isikuid koostas ja saatis meie praeguse monarhi lord George III 28. valitsemisaastal kehtestamisele Akti, millega sätestati, et isikud, kes on väevõimuga tunginud mõnda hoonesse, lattu või muusse paika, et lõhkuda seal kangastelgesid, mõistetakse süüdi kui roima sooritanud, ning võttes arvesse, et me oleme veendunud, et seesugune Akt suruti läbi kuritahtlike huvide nimel ja agitatsiooni teel ja et auväärt Suurbritannia parlamenti tüssati Akti läbi surunud isikute tegevusajendite ja eesmärkide suhtes, deklareerime meie, kangrud, et eelpoolnimetatud Akt on kehtetu ja õigustühine mistahes sellega seatavate eesmärkide ja kavatsuste osas, sest nurjatud ninapidivedajad saavad Akti jõustumisega õiguse käivitada oma petislik ja ebaaus tootmine, mis on meie tegevusvaldkonnale häbiks ja täielikuks hävinguks. Meie deklareerime, et alul mainitud harta on endiselt jõus, nagu poleks praegust Akti kehtestatudki. Seetõttu deklareerime me kõigile sukapaela tootjatele ja kangastelgede omanikele, et me lõhume ja hävitame igasugused kangasteljed, millega toodetakse võltskaupa, samuti ka kõikide nende vabrikantide kangasteljed, kes ei maksa enam töölistele nende endi ja tööliste vahel varem kokkulepitud palka. Ka kõik raamid, mis ei tööta täiskoormusega või toodavad ebakvaliteetset riiet, samuti raamid, milledel töötajaile ei maksta palka Briti kuningriigis parasjagu kehtivais müntides, vaid milleski muus, hävitatakse järjekindlalt.

Jaanuari esimesel päeval minu käega allkirjastatud. Jumal, kaitse kaubandust.

Ned Lud’i kontor, Sherwoodi mets.“

Ludiidide vanne[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Mina, … …, luban ja vannun omaenda tahtel ja algatusel, et ma ei avalda iial mitte ühegi salakomitee liikme nime, mille eest mind karistataks siit ilmast ärasaatmisega esimese vastutuleva venna poolt. Peale selle vannun ma, et jälitan kustumatu kättemaksuhimuga reeturit või reetureid, põgenegu nood või maailma otsa. Lisaks tõotan olla mõistlik ja ustav oma vendade suhtes ning kui ma eales peaksin neist kellelegi teada andma, kustutatakse minu nimi ühingu nimekirjast ning mind meenutatakse edaspidi vaid põlguse ja jälestusega. Jumal aidaku mul oma vannet pidada.“