Lingayeni lahe dessant (1941)

Lingayeni lahe dessant oli Jaapani relvajõudude dessantoperatsioon Teises maailmasõjas, millega algas Filipiinide vallutamine. Operatsioon viidi läbi 22. detsembril 1941 Filipiinide saarestiku suurima saare Luzoni rannikul asuvas Lingayeni lahes.

Ettevalmistused

Dessandi kavandamisel tuginesid jaapanlased 10. detsembril toimunud luureretkel kogunud andmetele. See luureretk pani aluse legendile Lingayeni lahe lahingust. Dessandi ajaks oli jaapanlastel olemas täielik ülevaade Filipiinide relvajõudude kaitsepositsioonidest Lingayeni lahe kaldal ja see võimaldas neil plaanida maabumise kohas, kus kaitse praktiliselt puudus.

Lingayeni lahe dessandi eest vastutas Jaapani 14. regionaalarmee. Selle koosseisu kuulus 43 110 meest. Armeed juhtis kindralleitnant Masaharu Homma, kes oli tuntud ka asjaarmastajast näitekirjaniku ja maalikunstnikuna. Jaapani jalaväelased asusid transpordilaevadele Taiwanil ja Penghu saarestikus 17. detsembril 1941.

Luzoni saare kaitset korraldasid Ameerika Ühendriikide kindrali Douglas MacArthuri alluvuses tegutsevad Ameerika Ühendriikide ja Filipiinide üksused. Ameeriklasi oli saarel kokku umbes 15 000 ja filipiinlasi umbes 65 000. Lingayeni lahe rannikut kaitses Filipiinide armee 21. diviis.

Lahingu käik

Laevastik jõudis Lingayeni lahte 22. detsembri öösel ja randumist alustati kell 2 öösel. Maabumiseks valiti rand Agoo linna lähistel lahe idaosas, vältides lahe lõunaossa paigutatud tugevat kaitseliini. Esimesed mehed jõudsid kaldale 47 minutiga ja hommikuks olid kõik esimesed rünnakulaine sõdurid maabunud. Selles piirkonnas asus vaid üks Filipiinide relvajõudude pataljon, mille vastupanu oli minimaalne. Koidikul pommitasid Jaapani konvoid ka ameeriklaste neli B-17 pommitajat, kuid olulist kahju need ei tekitanud. Suurem osa Ameerika Ühendriikide lennuväest Filipiinidel oli hävitatud juba 8. detsembril toimunud õhurünnakus. 22. detsembri pärastlõunaks oli enamus 14. regionaalarmee sõduritest ja tankidest kaldale toimetatud.

Rannikul alustas Homma kohe pealetungi Filipiinide pealinna Manila suunal ja pärastlõunal toimus jaapanlaste kokkupõrge Manilasse suunduvat maanteed kaitsva Filipiinide armee üksusega. Kuna enamus filipiini sõdureid oli saanud vaid kümnenädalase väljaõppe ja nende relvastus oli aegunud, murti nende vastupanu kiiresti ja sunniti nad põgenema. Jaapanlastel õnnestus üle võtta ka põgenemisel filipiinlastest maha jäänud suurtükipatareid. Luzoni saare põhjaosa vägede juhataja, Ameerika Ühendriikide kindralmajor Jonathan Wainwright palus oma ülemalt kindral Douglas MacArthurilt luba taanduda Agno jõe taha, mille ta ka sai. Esimese päeva rindejoon jäigi pidama mainitud jõe juurde.

Lahingu tagajärjed

Jaapani 14. regionaalarmee edu Lingayeni lahes sundis kindral Douglas MacArthurit 23. detsembril 1941 loobuma oma kavast pidurdada vaenlase edasitung Luzoni rannikul ja võtma uuesti kasutusele oma eelkäijate välja töötatud kava "War Plan Orange-3", mis nägi ette kõigi USA ja Filipiinide üksuste taandumise Bataani poolsaarele. Seal pidi olema kava kohaselt võimalik osutada vastupanu kuni kuus kuud, mille jooksul oleksid kohale jõudnud vajalikud abiväed. Kuna MacArthur ei arvestanud varem selle plaani ellurakendamisega, ei olnud Bataani poolsaarel tehtud vajalikke ettevalmistusi ei kaitserajatiste ega toiduvarude osas. See aitas hiljem kaasa Bataani lahingu kaotamisele ja tõi kaasa kurikuulsa Bataani surmamarsi.

Vaata ka

• Filipiinide vallutamine (1941–1942)
• Lingayeni lahe dessant (1945)
• Lingayeni lahe lahing

Kirjandus

• Toland, John. The Rising Sun: The Decline and Fall of the Japanese Empire 1936–1945. Barnsley: Pen & Sword Military Classics, 2005, pp. 250–251. ISBN 1844153045.