Lihaveisekasvatus

Lihaveist ehk nuumveist kasvatatakse liha saamiseks, aga ka pärandkoosluste hooldamiseks ja aretustööks.

Mahe- ja tavalihaveisekasvatus

Mahelihaveisekasvatuses lähtutakse eelkõige veise heaolust ja esikohal on veise vajadustega arvestamine. Sööta kasvatatakse peamiselt farmis kohapeal, mistõttu veiste arv peab olema vastavuses põllumajandusmaa suurusega. Mõne tõu sünnimass ja poegimisraskused nõuavad poegimisperioodil suuremat tähelepanu ja ka juuresviibimist. Lihaveiseid peetakse suvel karjamaal kuni hilissügiseni, kuid veistel peab olema varjualune. Loomi võib küll pidada talvel õues, aga ainult varjualuse olemasolul. Ammlehmadel peab olema kuiv ase, sest muidu kimbutavad neid udarahaigused. Lihaveistele sobivad laudaks kergehitised, kus on vaba väljapääs lauda kõrvale jalutusaeda. Tuleb arvestada, et iga vasikaga lehma kohta oleks laudas 6–7 m². Laudaosas, kus peetakse lehmi koos vasikatega, on eraldi latrid lehmade poegimiseks, mille mõõtmed on 2,5×3,0 m². Sesoonse poegimise korral on 100 lehma kohta vaja 18–20 latrit. Täistsüklilise tootmise korral peetakse veiseid järgmiste rühmadena: lehmad koos vasikatega, tiined mullikad, lehmikud, nuumpullid, sugupullid.

Veiste söötmine

Veiste sööt on karjamaasööt, hein, seemneheinapõhk, teraviljapõhk, silo, juurvili, juurviljapealsed, söödateravili ja söödahernes. Söötmine peab rahuldama loomade energia-, valgu-, mineraalaine- ja vitamiinivajadust. Karjamaasööt on tähtsaim lihaveiste sööt, kuna seda sööta kasutavad nad kõige pikema aja vältel. Karjamaarohtu peaks väetama, sest siis on vitamiinide hulk suurem. Lehmikuid tuleks sööta niiviisi, et nende ööpäevane juurdekasv ei ületaks 800–1000 g piiri, sest muidu ei arene nende eesmaod põhisöötade maksimaalseks kasutamiseks. Ammlehmadele antakse laudaperioodil tavaliselt rullsilo ja põhku. Sobiv sööt on ka hein, kui seda on võimalik ise toota või osta. Rullsilo kulub looma kohta umbes 30 kg päevas.

Sõnnik

Veeseaduse järgi peab laudal, kus on üle 10 loomaühiku loomi, olema lähtuvalt sõnnikuliigist hoidla, mis mahutaks vähemalt 8 kuu sõnniku ja virtsa. Sõnnikuhoidla peab olema lekkekindel ja ehitatud nii, et pinna- ega põhjavesi ei satuks hoidlasse. Vedelsõnniku- ja virtsahoidla peavad olema kaetud, et vähendada ammoniaagi lendumist.

Tuntumad lihaveisetõud Eestis

Aberdiin-angus, Ab (aberdeen-angus)

Aberdiin-angused on keskmist kasvu (lehm 550–750 kg, pull 1000 kg) kõrged pika kerega loomad. Nende põhivärvus on must, kuid võib esineda ka punast. Tavaliselt on nad sarvedeta (nudid). Kuna Anguse tapasaagis on kuni 60%, kasutatakse neid palju ristamisel, et parandada lihakere kvaliteeti. Vasikate sünnimass on 35–38 kg, mis teeb poegimise suhteliselt kergeks. Anguse liha on küll suure rasvasisaldusega, kuid väga maitsev.

Akviteeni hele, Ba (Blonde d'Aquitaine)

Akviteeni hele on suurt kasvu (lehm 850–1200 kg, pull 1300–1600 kg) pika lihaselise kerega loom. Suured lihased asuvad eelkõige rindkerel ja kaelal. Luumass on aga suhteliselt väike. Värvus võib varieeruda valgest pruunini, kuid peamiselt on nad kollakasvalged. Poegimine on kerge, kuna vasikad on saledad ja kerge luustikuga. Neil on sündides väike pea ja pikad jalad. Sünnimass jääb 44–47 kg piiridesse. Akviteeni heleda tapasaagis on kuni 60%.

Aubrak, Au

Aubrakid on keskmist kasvu (lehm 550–750 kg, pull 850kg) ja hea lihastusega loomad. Nende värvus varieerub liivakarva toonist kahvatuhallini. Poegimine on loomadel kerge, kuna vasikate sünnimass on väike (35–40 kg). Looma tapasaagis on 62–63%.

Belgia sinine, Bb

Belgia sinise tõug on aretatud Shorthorni tõu baasil. Belgia sinine on keskmist kasvu (lehm 850–900 kg, pull 1100–1250 kg) raskepärane tõug. Belgia sinisel esineb topeltlihasus, mis teeb poegimise raskeks, kuigi vasikad kaaluvad sündides 44–47 kg. Enamik puhtatõulisi vasikaid sünnib keisrilõike abil. Nende värvus on helesinise, musta ja valge kombinatsioon. Begia sinise iseloomulikeks joonteks on längus tagaosa, suhteliselt väike pea, varjatud kintsud ja tugevad jalad. Luustik on suhteliselt väike, kuigi tapasaagis on kuni 70%.

Hereford, Hf

Hereford on üks vanimaid tõuge, mida algselt kasvatati Lääne-Inglismaal Herefordi krahvkonnas. Herefordid on keskmise suurusega lihaveised (lehm 750–950 kg, pull 950–1200 kg). Värvus varieerub helepruunist tumepunaseni ja selles esineb valget. Loomadel on tavaliselt allapoole suunatud sarved, kuid esineb ka nudisid. Sarved on lühemapoolsed ja jämedad. Poegimine on kerge, vasika sünnimass jääb vahemikku 35–40 kg. Herefordid on enamasti pikaealised.

Limusiin, Li

Limusiini tõug on algselt pärit Prantsusmaalt. Limusiine liigitatakse keskmisteks ja suurteks (lehm 650–850 kg, pull 1000–1200 kg). Värvus varieerub pruunikaskollastest kuni punakaspruunini. Pullid on tumedamad, kuigi ninaosa ja jalad on heledamad. Silmade ümber on heledad rõngad. Karvakasv oleneb loomadel kliimatingimustest. Poegimine on kerge, vasikate sünnimass on 40–43 kg. Herefordil on erandlik tagaosa ja pikk kere, suhteliselt väike pea, kuid väga tugevad lihased. Herefordil on head lihaomadused ja väga suur rümbasaagis, tapasaagis on kuni 66%.

Piemont, Pi

Tõug pärineb Itaaliast. Piemont on keskmist kasvu (lehm 650 kg, pull 1000 kg) õhukese naha ja peenete luudega. Piemonti värvus on lehmadel ja pullidel erinev. Lehmad on helehallid, pullid tumehallid, kaela ja pea peal on tumedamaid laike. Kõik loomad on nudid. Kuigi Piemonti eripäraks on kaksiklihase olemasolu, ei muuda see poegimist raskeks, sest vasikate sünnimass on väike. Sünnimass jääb 35–38 kg piiridesse. Vasikatel tekib kaksiklihas mõne nädala vanuselt.

Simmental, Si

Simmentali tõug on pärit Šveitsist. Simmental on suurt kasvu (lehm 600–800 kg, pull 1000–1200 kg) sirge seljajoone ja tugevate lihastega tõug. Värvus reeglina valge-punasekirju, varieerub helepruunist tume punaseni. Jalgade alaosa ja pea on enamikul loomadel valge. Simmentale esineb nudisid ja sarvedega. Vasikate sünnimass on küllaltki suur (44–48 kg), seetõttu on ka ööpäevane juurdekasv suur.

Šarolee, Ch

Šarolee lihaveise tõug on algselt pärit Prantsusmaalt, olles seal üks vanimaid tõugusid. Šarolee on suurt kasvu (lehm 700–950 kg, pull kuni 1400 kg) tõug. Värvus varieerub valgest kollakaskreemjani. Esineb sarvedega ja ka nudisid. Vasikate sünnimass jääb vahemikku 44–49 kg, mistõttu neil on väga suur kasvuintensiivsus ja väike söödakulu massi juurdekasvu ühiku kohta. Šarolee lihaveise liha rasvasisaldus on suhteliselt väike.

Šoti mägiveis, Hc (Highland cattle)

Šoti mägiveise tõug on pärit Šotimaa Highlandi piirkonnast, otsetõlkes kõrgmaa veis. Šoti mägiveis on väiksekasvuline (lehm kuni 550 kg, pull kuni 800 kg) aeglaselt kasvav tõug. Loomadel on pikk karv, aluskarv on tihe. Värvus varieerub kuldpruuni, tiigrikarva ja musta vahel. Selle tõu eripäraks on pikad sarved, mille otsad on ülespoole. Šoti mägiveistel on suurepärased emaomadused ja vasikad on sündides „karupoja“ moodi ning kasvult väiksed, nende sünnimass jääb 28–31 kg piiridesse. Šoti mägiveiste liha peetakse eriliseks. Loomadel on haigestumise risk väike, mis teeb nende liha looduslähedaseks ja tervislikuks. Liha sisaldab rohkelt valku ja rauda, kuid vähe rasva ning kolesterooli. Liha sisalduse pärast peetakse seda modernseks terviseroaks.

Toodang

Farmeri peamine sissetuleku allikas on aastas toodetud vasikad. Lehm peab vasika tooma iga 12 kuu järel. Lihaveise tõu valimisel on oluline jälgida, et lehm saaks poegimisega ise hakkama, säilitaks oma keha konditsiooni, ei läheks liiga kõhnaks ega liiga paksuks ning kasvataksid vasikat keskmise võõrutuskaaluga, mis vastab karjapidaja eesmärkidele. Veised lähevad tapale tavaliselt üheaastaselt kaaluga 300–400 kg. 250–300 kg kaaluvad vasikad võib viia otse söödapessa ja valmistada ette tapale saatmiseks 180–200 päeva. Sõltuvalt söödast ja turust võib pulle hoida üks kuni kolm aastat pärast võõrutamist, et neid müüa tapmiseks või teistele farmidele või söödaloomaks.

Karja tapale saatmine, töötlemine ja turustamine

Tapale saatmine hõlmab kolme etappi:

• tapmise korraldamine,
• uimastamine ja
• tapmine.

Kõigis etappides nõuab seadus humaanset kohtlemist.

Kolm levinumat uimastamismeetodit on mehaaniline, elektriline ja süsinikdioksiidi (CO₂) gaas. Iga meetodi lõpptulemus on looma teadvuse kaotamine. Mehaaniline uimastamine hõlmab poldi tulistamist läbi looma kolju pneumaatilise seadme või püstoli abil. Elektriline uimastamine läbib looma aju kaudu elektrivoolu. Uimastamine süsinikdioksiidi abil annab loomale gaasi segu, mis toimib anesteetikumina. Liha kontrollimine on kohustuslik ja selle ülesanne on tagada lihavarude tervislikkus, ohutus ja täpne märgistamine. Ehkki kontrolliprotseduurid on riigiti erinevad, on need keskendunud samadele põhiprintsiipidele ja neid võivad läbi viia riigiametnikud, veterinaararstid või tehase töötajad.