Liblikaefekt

See artikkel räägib teaduslikust mõistest; filmi kohta vaata artiklit Liblikaefekt (film)

---

Anastassia Markovitš, "Liblikaefekt" (2008)

Liblikaefektiks nimetatakse mittelineaarse dünaamilise süsteemi tundlikkust lähteandmete suhtes. Väljendi võttis kasutusele ameerika matemaatik ja meteoroloog Edward Lorenz.

Praktikas avaldub liblikaefekt selles, et keerukate süsteemide käitumist on raske prognoosida, sest iga piiratud mudel, mis üritab säärast süsteemi simuleerida, peab jätma arvestamata osa informatsiooni algseisundi kohta. Kui näiteks simuleeritakse ilmastikku, ei saa arvestada iga liblika tiivalöögist tekkivat õhukeerist. Kaootilises süsteemis iga taoline viga ajapikku võimendub. See nähtus on kaoseteooria uurimisvaldkonnale iseloomulik.

Samas on ideed väljendatud varemgi. Nii kirjutas Johann Gottlieb Fichte 1800. aastal raamatus "Inimese määratlus": "Igal oma kestvuse hetkel on loodus kokkukuuluv tervik; igal hetkel peab iga üksik osa temast olema selline, nagu see on, kuna kõik ülejäänud on sellised, nagu nad on; ja sa ei võiks ühtki liivatera kohalt liigutada, muutmata seeläbi, vahest sinu silmale nähtamatult, midagi kõigis tohutu terviku osades. Aga iga selle terviku hetk on määratud kõigi möödunud hetkede poolt ja määrab kõik tulevased hetked; ja sa ei või praegusel hetkel ühegi liivatera asukohta teisiti mõelda, kui see on, olemata sunnitud kogu minevikku kuni üles määramatuseni ja kogu tulevikku kuni alla määramatuseni teisiti mõtlema."

Üks liblikaefekti tuntumaid ilukirjanduslikke kirjeldusi on Ray Bradbury ajarännuteemaline ulmejutustus "Kõuekärgatus", mille ainetel on loodud film "Liblikaefekt".