Kiin (tööriist)
|
See artikkel on tööriistast; putuka kohta vaata Kiin; Voynichi romaani kohta vaata artiklit Kiin (Voynich). |
Kiin (ka lets, vestu) on putkega varre otsa pandud raienuga, mis on pika (15–50 cm) lõiketeraga ja mille lõiketera tippu on tera kaitseks tehtud allapoole pöörduv nokk.[1] Kiini kasutati näiteks hagude ja pliidipuude lõhkumiseks ning võsa ja hagu raiumiseks, puude koorimiseks.[2][1][3][4]
Kirjeldus ja rakendus[muuda | muuda lähteteksti]
See on kasutusviisilt lähedane kirvele, välimuselt sarnaneb suurele noale. Tavaliselt on kiinil varreputk, tera tipus alla kaarduv nokk kaitseb tera nürinemist koldeesisel lõmmukivil peergu kiskudes,[5] samuti võsa raiumisel kontaktil pinnasega.
Nimetus ja ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Läti aladel on vanu kiinisarnaseid raiumisnoa leide, Eestis aga puuduvad leiud ka rauaajast. Nimetus kiin või kiim (mandril) on tuletatud arvatavasti läti sõnast škinis. Mandri loodeosas oli nimetus piirunuga, kirdes vestu, saartel olid levinud nimetused lets, pläts, lätse jne.[5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 83
- ↑ "[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat". www.eki.ee. Vaadatud 6. novembril 2023.
- ↑ "Puude laasimise õppepäev". Maaleht. Vaadatud 6. novembril 2023.
- ↑ Muuseum, Eesti Rahva (6. aprill 2017). "Lihtsad asjad". Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb. Vaadatud 6. novembril 2023.
- ↑ 5,0 5,1 Viires, Ants (2006). Eesti rahvapärane puutööndus (2 trükk). Ilo. Lk 45.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Kiin (tööriist) Eesti Muuseumide Infosüsteemis