Lepapuravik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib seeneliigist; perekonna kohta vaata artiklit Lepapuravik (perekond)

Lepapuravik
Gyrodon lividus...jpg
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Klass Agaricomycotina
Alamklass Agaricomycetidae
Selts Puravikulaadsed Boletales
Sugukond Vahelikulised Paxillaceae
Perekond Lepapuravik Gyrodon
Liik Lepapuravik
Binaarne nimetus
Gyrodon lividus
(Bull.) Fr.
Sünonüümid
  • Uloporus lividus[1]
    Gyrodon sistotremoides
    Boletus brachyporus
    Boletus chrysenteron var. lividus
    Boletus lividus
    Boletus sistotrema
    Boletus sistotremoides
    Cladomeris sistotrema
    Gyrodon sistotrema
    Gyrodon sistotrema var. brachyporus
    Uloporus sistotrema

Lepapuravik (Gyrodon lividus) on vahelikuliste sugukonda lepapuraviku perekonda kuuluv söögiseen.[1] Euroopas on see lepapuraviku perekonna ainuke liik.[2]

Levila ja kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Lepapuravikku võib Eestis leida niisketes ja lodustuvates lepikutes, nii hall- kui ka sanglepikutes.[2]

Lepapuravik on väga sage ja kasvab suurte kogumikena augustist oktoobrini.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Lepapuraviku kübara värv on hele-kollakaspruun kuni määrdunudkollane.[3] Kübara servaosas on tihti seen peaaegu valge.[4] Kübaraid esineb kumeratest lamedateni, need on kleepuvalt limased ning läbimõõduga kuni 15 cm.[3][4]

Lepapuraviku torukesed on noorelt helekollased, seejärel kuldkollased ning lõpuks pruunikad. Torukesed on pikalt seenejalale laskuvad ja 2–5 mm pikad. Kübaralihast on nad väga halvasti eraldatavad.[3][4]

Lepapuraviku jalg on kübara värvusega, nõrgalt sametjas või kiuline.[3][4] Katsumisel muutub veidi sinakaks, kiudude kriimustamisel kohe pruuniks. Ta on 3–10 cm kõrge ja 0,5–2 cm paks.[4] Kujult on jalg silinderjas või alusel ahenev, sageli kõverdunud.[3][4]

Seeneliha on õhuke ja kahvatukollase värvusega. Jalas ja torukeste all on seeneliha tumedam.[3][4]

Lepapuraviku eosed on laiellipsoidsed, 4–8 μm pikad ja 3–5 μm laiad. Eospulber ookerjas kuni ookerpruunikas.[3][4]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lepapuravik on söögiseen, kuigi võrdlemisi madala kvaliteediga. Söödav noorelt ja värskelt, vanemad viljakehad on suure limasuse ja pehme ning õhukese seeneliha tõttu kõlbmatud.[3][4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Lepapuravik andmebaasis eElurikkus Muuda Vikiandmetes
  2. 2,0 2,1 2,2 """Lepaseen" ja leppade tegelikud kaaslased"". www.eestiloodus.ee. Vaadatud 25.12.2011.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 ""Meie puravikke 12"". www.eestiloodus.ee. Vaadatud 25.12.2011.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Kalamees, K.; Lasting, V. Eesti puravikulised. Tallinn: Valgus. 1974, lk 20

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]