Leostunud mullad

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Leostunud muld)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Leostunud mullad (WRB klassifikatsiooni järgi Mollic Cambisols) on kamar-karbonaatmuldade ehk pruunmuldade[1] alltüüp. Nende muldade ülemkihis toimub leostumine.

Leostunud muldade hulka kuuluvad järgmised variandid:

  • koresevaesed leostunud kamar-karbonaatmullad,
  • süvapealised leostunud kamar-karbonaatmullad,
  • süvarähksed leostunud kamar-karbonaatmullad,
  • süvaveeriselised leostunud kamar-karbonaatmullad.

Leostunud mullad on kujunenud karbonaatsel (lubjakivisel) lähtekivimil.[2] Nad võivad olla saviliiv- ja liivsavimullad.[3]

Neile on iseloomulikud hea looduslik drenaaž, mistõttu nad on parasniisked[3] või ajutiselt liigniisked[1]; neutraalne reaktsioon (mullareaktsioon on 6,5–7, profiili alumistes horisontides ta suureneb[3]), aktiivne aineringe ja mitmekesine elustik.[2]

Pindmine kiht paksusega 30–60 cm on kaltsium- ja magneesiumkarbonaatidest vaene[2], sest mullaprofiili ülemistest horisontidest on karbonaadid välja pestud[3].

Mullaprofiil koosneb järgmistest horisontidest:

  • A-horisondist paksusega enamasti üle 25 cm[2], milles võib olla natuke rähka, mis ei takista mullaharimisele.[3]. Huumusesisaldus on metsades 4,5 ... 5%, põllumaadel 2,7 ... 4%.[1] Huumusvaru ületab 100 t/ha[2].
  • Bw (Bwt) – savistumise tõttu tekkinud pruunikas, šokolaadipruun, hallikaspruun, punakaspruun või kollakaspruun[3] sisseuhtehorisont, mille järgi kutsutakse mulda pruunmullaks.[2] Kihis toimub karbonaatsete kivimite murenemine, karbonaatide leostumine ja kohapeal tekkinud savimineraalide ladestumine.[3]

Sisseuhtehorisont on metamorfne, struktuurne, hästi vett- ja õhkuläbilaskev kiht. Need omadused on väga head taimekasvatuse seisukohalt.[3] Selle horisondi alumises osas võib esineda paekivi.[2]

  • C ehk lähtekivim on erineva värvuse ja rähasusega moreenid (valkjashall, kollakashall, kollakaspruun, punakaspruun), mõnikord ka liustikujõesetted (liivad ja kruusad).[3]

Leostunud mullad on huumuse- ja toitainerikad, mistõttu on nad Eesti kõige viljakamad mullad.[1] Neil on suur keskkonnakaitseline väärtus ning nad ei karda põuda (välja arvatud koreserikas ja paekivil kujunenu).[2] Leostunud mullad sobivad väga hästi enamiku kultuurtaimede kasvatamiseks ja taluvad intensiivset harimist.[2]

Leostunud mullad moodustavad 7,6% Eesti muldkattest, põllumajandusmaal on selle osakaal 14%.[2] Nad hõlmavad 4,2% kogu maafondist ja 9,7% põllumaast[1] Nad on levinud on peamiselt Kesk-Eestis, kõige rohkem neid on Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal. Kõige suurema osa põllumuldadest moodustavad leostunud mullad Rakke ja Järva-Jaani piirkonnas.[3]

Mullakaardil on see tähistatud lühendiga Ko.[2]

Aastal 2014 valiti leostunud mulda aasta mullaks.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Eesti mullastik ja muldade kasutussobivus. Koostanud Alar Astover. Tartu 2005" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 27. detsembril 2015.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Esimest korda valitud aasta mulla tiitli pälvis leostunud muld, Maaleht 14.12.2013
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 Priit Penu. Eesti muldadest põllumehele. 2006

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]