Leonhard Vatsar

Leonhard Vatsar (3. september 1908 Sadorje asundus, Oudova kreis – 18. aprill 1986 Rapla maakond) oli eesti vaimulik, Järvakandi Peetri koguduse köster ja diakon. Ta teenis Järvakandi kogudust üle 40 aasta.

Venemaal

Leonhard Vatsar sündis 1908. aastal Oudova kreisis Sadorje asunduses Jaan ja Liisa Vatsari 14. ja ühtlasi viimase lapsena. Vanemad olid sinna välja rännanud Tartumaalt. Nad olid talupidajad ja väga usklikud inimesed. Ta õppis Sadorje algkoolis ja Masinova mittetäielikus keskkoolis. Leeriõnnistuse sai 4. juulil 1926 Sadorje kirikus. Sadorje kogudus oli väike. Õpetaja tuli sinna 80 km kauguselt Oudovast ainult kaks korda aastas. Kohaliku vaimuliku ja ka kultuuritöö tegid ära köster-kooliõpetajad, kes pidasid jumalateenistusi, õpetasid lapsi koolis, juhatasid näiteringi ja laulukoori. Vatsar oli agar koorilaulja. 1925. aastal määrati Sadorjesse uus kooliõpetaja, kes ei tahtnud kirikuga tegemist teha. Koor jagunes kaheks: vaimulikuks ja ilmalikuks. Vaimulikke laule hakkas õpetama naaberkoguduse Domkina köstri kohusetäitja Hendrik Madisson. Leonhard Vatsarist sai tema abiline. Edaspidi pidas Vatsar seal ka mõned palvetunnid. Aktiivse usulise tegevuse tõttu sattus ta mõne kohaliku võimumehe silmis ebasoosingusse ja pidas õigemaks Sadorjest lahkuda. Varsti pärast seda käiski Sadorjest üle arreteerimiste laine.

Seejärel teenis Vatsar leiba mitmes kohas Leningradis ja selle ümbruses: elektrikuna, vabrikutöölisena, raudteelasena ja raamatupidajana. Raudteelt vallandati ta 1938. aastal kui isik, kes ei kuulu põhirahvuse hulka. Sõjapäevil 1942. aastal pidas Vatsar õigemaks minna tagasi Sadorjesse. Vahepeal olid jäänud isakodust alles ainult varemed ja kirik oli muudetud koorejaamaks. Palvetunde peeti ühes talumajas. Sama aasta lõpul kutsuti ta Domkina kiriku köstri kohusetäitjaks. Kuna Domkinas käis õpetaja ainult mõne korra aastas, tuli Vatsaril ära teha kogu vaimulik töö. 1943. aastal suvel ründasid partisanid ühel ööl Domkina omakaitset, kusjuures tules hävis kirik, koolimaja, mitu talu ja tapeti ka inimesi. Ka kogu Leonhard Vatsari maine vara hävis.

Siirdumine Eestisse

1943. aastal asus Leonhard Vatsar elama Eestisse. Ka siin aitas ta kaasa kiriku tööle. Ta võttis osa kursustest, mida Tartus korraldati Venemaal töötavatele jumalasõna kuulutajatele. Ühtlasi avaldas ta EELK Konsistooriumile soovi hakata teenima mõnda kogudust.

Järvakandi kogudus

1943. aasta jõulupühadeks kutsuti ta Järvakandi abikirikusse jumalateenistust pidama. 13. jaanuaril 1944 valis Rapla koguduse nõukogu ta Järvakandi abikiriku köstri kohusetäitjaks. Sestpeale kuni surmani pühendus Vatsar Järvakandi kirikule. 1945. aastal muudeti Järvakandi kogudus iseseisvaks. Leonhard Vatsar õnnistati 11. mail 1950 diakoniks ja temast sai Järvakandi koguduse vaimulik. Ta juhtis koguduse elu, hoidis korras kantseleitöö ja aitas juhatusel lahendada majandusasju. Hooldajaõpetaja käis seal ainult 15 korda aastas.

Töö alustamine Järvakandis ei olnud talle kerge. Puupaljaks põlenud mehena oli ta sunnitud isegi ümbruskonna jõukamates taludes päevilisena tööl käima. Ta parandas ka kellasid, tegi kingsepatööd jms. Kui kiriku juurde oli vaja ehitada uus kogudusemaja, siis tegi suure osa ehitustöödest Vatsar ise. Vajaduse korral remontis ta ka kirikut. Orel oli kirikus altari kõrval. Seetõttu oli Vatsar nii vaimulik kui ka organist. Hiljem, kui kirikumeest enam ei leidunud, tegi ta ära ka kirikumehe töö.

1. jaanuaril 1979 jäi Leonhard Vatsar vanaduspensionile, kuid jätkas hooldajaõpetaja palvel oma seniste ülesannete täitmist – välja arvatud jumalateenistuste pidamine. Diakon L. Vatsar suri 18. aprillil 1986 ja maeti abipraost Paul Saare poolt Kehtna Peetri kalmistule.

Isiklikku

Leonhard Vatsar oli abielus Liis Vatsariga, nad laulatati 5. juunil 1949. Lapsi neil ei olnud.