Lentvarise mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mõisa häärber

Lentvarise mõis (leedu Lentvario dvaras) on endine mõis Leedus Trakai rajooni Lentvarise vallas Lentvarise linnas. Mõisakompleks asub aadressil Klevų al. 48, Lentvarise järve kaldal.

Esimesed teated mõisa kohta pärinevad aastast 1596, mil see doneeriti Kuncevičiustele. Aastal 1604 müüs Beata Komorovska (sünd. Kuncevičius) mõisa Adomas Kijanovskile, aastal 1618 ostis selle aga Povilas Steponas Sapiega. Aastal 1670 jättis Ona Sapiegaitė Naruševičienė oma testamendis mõisa Vilniuse benediktlaste kloostrile. XVIII sajandi keskpaiku ostis mõisa Mykolas Antonievičius , kes selle aastal 1772 õele Hrinevičiūtėle andis.[1] Aastal 1819 oli mõis A. Lappo, Hrinevičiūtė ja Šachnode ühisomandis. Mõisakompleksi kuulusid toona üks kivihoone, veski, kaks aeda ja väravad.[2]

Aastal 1850 ostis mõisa Izdebskitelt ja Šahnodelt Józef Tyszkiewicz.[3] Aastail 1855-1865 rajas ta uue peahoone ja selle juurde pargi. Tänapäevase ilme sai häärber aastal 1891, mil mõisa omanik oli Władysław Tyszkiewicz. Tyszkiewiczite suguvõsale kuulus mõis kuni võõrandamiseni aastal 1939.

Aastal 2007 omandas mõisakompleksi ärimees Laimutis Pinkevičius, kes aga veel samal aastal pankrotti läks. Mõisakompleks arestiti aastal 20102. Aastal 2016 omandas mõisakompleksi Ugnius Kiguolis, kes sai aastal 2018 mõisakompleksi restaureerimiseks Euroopa Liidult 673 000 eurot toetusraha.[4]

Mõisakompleks aastal 1869

Mõisa häärber asub aadressil Klevų al. 48. Häärberi kujundas arhitekt Gustaw Schacht. Ümberehitused kavandasid arhitektid de Waegh ja Tadeusz Maria Rostworowski, ehitus kestis 1891-1899. Nõukogude perioodil asus hoones Lentvarise vaibavabriku administratsioon. Hoone on neogooti stiilis, kohati kahe, kohati aga kolme korrusega. Seda kaunistab kaks kolmnurkse frontooniga risaliiti. Hoonet ehib kaheksanurkne torn. Loodefassaadil asuvad betoonist Tyskiewiczite ja Ljubomirskite suguvõsade vapid. Esimesel koorusel on ruumid lõuna- ja idaküljel paigutatud anfilaadina, loodeküljel asub sissepääs vestibüüli. Teine korrus oli kavandatud vestibüüli ja kõrvalsaalidena. Seal on säilinud algsed aknaorvad ja nišid, nelinurksed sillusega ukseavad ja poolkaarekujulised sillused.[5]

Administratiivhoone

Kompleksi kuulub ka H-kujulise põhiplaaniga administratiivhoone. See koosneb põhiosast ja neljast nelinurkse põhiplaaniga risaliidist. Selles hoones asus ka kelder. Loode- ja kagufassaade ehivad poolkaarekujulised sillused, kaguküljel asub lodža. Hoone alumine osa on kivist, ülemine puidust. Alumises osas on nurkades pilastrid.[6]

Tänu Vilniuse lähedusele kujunes Lentvaris kuurordiks. Nii avati mõisa juures XIX sajandi lõpus üks esimesi kohvikuid Leedus - Cafe Riviera.[7] Selle kagufassaadi ehib tornikestega frontoon, seal asuvad ka kaks stiliseeritud betoonist kapiteelidega atlanti.[8]

Mõisavalitseja maja on nelinurkne ühekorruseline hoone. Selle edelaküljel asub soklikorrus, kirdeosas aga kelder. Korruseid eristavad karniisid. Nii edela- kui ka kirdefassaadi ehivad tornikesed.[9]

Mõisa vesiveski valmis XIX sajandi keskpaigas. Hoone on ühekorruseline soklikorruse ja pööninguga ehitis. Kagus toestavad soklit kontraforsid. Hoonet ehivad karniisid, pilastrid ja tornikesed.[10]

Aadressil Klevų al. 46 asub umbkaudu aastal 1870 rajatud naelavabriku hoone. Tegemist on kahekorruselise ehitisega, millel on nii kelder kui ka pööning. Selle loodeküljel on teise maailmasõja paiku rajatud veranda. Katus on kahe viiluga. Hoonet kaunistavad nelinurksed tornikesed ja tellistest frontoon.[11]

Mõisa kohvik

Mõisa teenijate maja valmis aastail 1850-1873. Tegemist on ühekorruselise puidust ehitisega, millel on pööning ja mezzanino. Hoone edela- ja kirdeküljel on frontoonid. Teenijatemaja ehivad horisontaalsed profileeritud puitlauad.[12]

Mõisa tall valmis XX sajandi algusaastatel. Hoone koosneb kahest korpusest. Kagukorpus on mezzanino ja pööninguga ühekorruseline hoone, loodekorpus aga pööninguga ühekorruseline hoone, millest suurema osa moodustab maneež. Kagukorpuse kagufassaadi ja loodekorpuse kirde- ning edelafassaadi kaunistavad tornikestega frontoonid. Edelafassaadil on ka karniis. Loodekorpuse edelafassaadi portaali ehivad betoonist Tyskiewiczite ja Ljubomirskite suguvõsade vapid. Betoonist bareljeefid on ka kagukorpuse frontoonil.[13]

Tall-elumaja rajati XIX sajandi keskpaigas. See on kahekorruseline pööningu ja mezzaninoga hoone. Alumise korruse moodustavad kolm üksteisega ühendatud ruumi, teine korrus koosneb keskest koridorist, mille mõlemal küljel on toad. Edelaküljel on nelinurksete tornikestega frontoon, loode- ja kagufrontoonil on lisaks nelinurksetele veel kaheksanurksed tornikesed, loodefrontooni ehib karniis. Kaguküljel asub graniidist trepi ja graniidist sambakestega sissepääs.[14]

XIX sajandi keskpaiku rajatud aiamaja on varemeis. Hoone oli T-kujulise põhiplaaniga. Säilinud on sambad, edelafassaadi keskrisaliit, kagupoolne eeshoone (vanades inventarides nimetatud koertemajaks), kagukülje tornikestega frontoon ning seda liigendavad tellistest pilastrid. Nii kagu- kui ka kirdefassaadi liigendavad karniisid.[15]

Mõisakompleksi kuulub ka umbkaudu aastal 1900 valminud maja. See on ühekorruseline soklikorruse ja katusealusega ehitis. Selle kaguküljel asub viilkatusega nelinurksetele tellistest sammastele toetuv veranda.[16]

Mõisa veetorn rajati XIX sajandi keskpaigas. See on kaheksanurkse põhiplaaniga kolmekorruseline pööninguga hoone. Hoone vundament on tellistest ja maakividest, seinad punastest tellistest. Kolmandal korrusel asub algne metallist veepaak.[17]

Mõisa sepikoda valmis XIX sajandi teisel poolel. Aastal 1956 ehitati see elumajaks ümber. Tegemist on kahekorruselise pööninguga ehitisega, mille seinu ehib tellistest dekoratiivornament.[18]

Mõisa pargi kujundas Édouard André. Selle pindala on 12,7 hektarit. Esimese maailmasõja eel kasvas seal ligi 60 liiki puid ja põõsaid. Parki olid kujundatud sillakesed, kaskaadid ja stukist grotid.[19] XIX sajandi lõpuaastatel rekonstrueeriti park Rene Andrė projekti kohaselt. Park on vabakujundusega, välja arvatud geomeetriliselt kujundatud parter. Pargi keskosas asuvale betoonsillale on antud puitsilla ilme. Pargi põhjaosas asub pjedestaalil dekoratiivne betoonsammas, millel kohalike elanike mälestuste kohaselt asus Tadeusz Kościuszko büst. Betoonist sambad kaunistavad ka parterit. Pargis asub tellistest parapett, millel on avatud terrass. Selle juurde viib betoonist trepp. Pargi loodeosas asub kaks skulptuuri, mis sarnanevad kohviku atlantidele. Seal asub ka tugimüüriga looduslikest ning murtud kividest trepp. Park on kujundatud looduslikult künklikule maasikule; selle põhjaosas asub vaateküngas, kus XX sajandi alguses asus puidust lehtla. Puudest kasvavad seal harilik ja hõbevaher, tamm, kuusk, arukask, läänepärn, Euroopa lehis, hall pähklipuu, sinihall ebatsuuga, harilik elupuu. Pargi madalamas osas kasvavad lehtpuud, kõrgemates kohtades okaspuud. Pargi keskosas asub Lentvarise järv, põhjaosas paisjärvekeste kompleks, mis asub XIX sajandi teisel poolel Baltise järvest Lentvarise järveni rajatud kanalil.[20]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]