Lennukõlblikkus
Lennukõlblikkus (inglise keeles airworthiness) on õhusõiduki, selle mootori, propellerite, teiste osade ja teisaldatava varustuse seisund, milles see vastab tüübisertifikaadile ja on kasutamiseks ohutu.[1]
Lennukõlblikkus jaotatakse esmaseks ning jätkuvaks.
Chicago konventsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni (ehk Chicago konventsiooni) järgi lennukõlblikkuse mõiste viitab lennuvahendi, mootori, propelleri või osa seisundile, kui see vastab heakskiidetud disainile ja on ohutuks kasutamiseks sobilik. Dokumendi 8. lisas "Lennukõlblikkus" on sätestatud:
"The status of an aircraft, engine, propeller or part when it conforms to its approved design and is in a condition for safe operation".[2]
Mehitamata õhusõidukite puhul kehtib sarnane definitsioon, kuid siin hõlmab see kaugjuhitava lennujaama, mootori, propelleri või osa vastavust heakskiidetud disainile ja valmisolekut ohutuks toimimiseks:
"The status of an aircraft, remote pilot station, engine, propeller or part when it conforms to its approved design and is in a condition for safe operation".[2]
Sama konventsiooni 6. lisa "Õhusõiduki käitamine" täpsustab rahvusvahelisi standardeid ja soovitatavat tava õhusõidukite käitamisel ning selles käsitletakse ka õhusõidukite tehnilise hoolduse, remondi ja põhjaliku ülevaatuse põhimõtteid.[3]
Need standardid on loodud selleks, et kehtestada lennukõlblikkuse miinimumnõuded. Need nõuded on aluseks lennukõlblikkussertifikaadi rahvusvaheliseks tunnustamiseks, mis võimaldab õhusõidukitel lennata teiste riikide territooriumile või nende kohal. Lennukõlblikkussertifikaadi väljastab riik, kus lennuvahend on registreeritud, kui see vastab ettenähtud lennukõlblikkuse nõuetele.
Euroopa Liidu määrused[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1139 artiklid 31 ja 128 annavad Euroopa Komisjonile volituse vastu võtta delegeeritud või rakendusakte, sealhulgas seoses õhusõidukite, nendega seotud toodete, osade ja seadmete lennukõlblikkuse, keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimisega.[4]
Määruses on sätestatud:
"EASA õhusõidukid, mis ei ole mehitamata õhusõidukid, ning nende mootorid, propellerid, osad ja teisaldatav varustus peavad vastama käesoleva määruse II lisas kehtestatud lennukõlblikkuse olulistele nõuetele. Nimetatud õhusõidukite ning nende mootorite, propellerite, osade ja teisaldatava varustuse heitkogused ja müra peavad vastama keskkonnakaitse nõuetele, mis sisalduvad Chicago konventsiooni 16. lisas ning käesoleva määruse III lisas esitatud keskkonnanõuetele vastavuse olulisi nõudeid kohaldatakse toodete, osade ja teisaldatava varustuse suhtes määral, mil käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud Chicago konventsiooni sätted ei sisalda keskkonnakaitse nõudeid".[1]
Seega toimub Euroopa Liidu lennundusõiguse alusel lennukõlblikkuse kontroll eraldi EASA õhusõidukite (Euroopa Lennundusohutusameti pädevusse kuuluvad õhusõidukid) ja mitte-EASA õhusõidukite jaoks. Täpsemad lennukõlblikkuse tingimused on esitatud Euroopa Komisjoni rakendusmääruses (EÜ) 748/2012.[5]
Lennundusseadus[muuda | muuda lähteteksti]
Riigikogu poolt vastu võetud Lennundusseadus reguleerib lennunduskõlblikkust, viidates Euroopa Liidu määrusele (EÜ) 748/2012 ja selgitades Eestis kehtivat lennukõlblikkuse mõistet:
"EASA õhusõiduk on lennukõlblik, kui ta vastab komisjoni määruse (EL) nr 748/2012 lisas kehtestatud nõuetele, mida tõendab lennukõlblikkussertifikaat või piiratud lennukõlblikkussertifikaat".[6]
Samuti eraldatakse mitte-EASA õhusõidukite jaoks järgmine mõiste:
"Mitte-EASA õhusõiduk on jätkuvalt lennukõlblik, kui seda hooldatakse ja selle jätkuvat lennukõlblikkust korraldatakse vastavalt kehtestatud nõuetele ning sellel on kehtiv lennukõlblikkussertifikaat".[7]
Jätkuv lennukõblikkus[muuda | muuda lähteteksti]
Kui õhusõidukil on kehtiv tüübisertifikaat, mis kinnitab selle tootmistehnoloogiat, väljastatakse samale õhusõidukile esmase lennukõlblikkuse sertifikaat (inglise keeles Certificate of Airworthiness). Iga valminud lennuvahendi puhul väljastab riiklik pädev asutus ka jätkuva lennukõlblikkuse sertifikaadi (inglise keeles Certificate of Continuing Airworthiness).
Chicago konventsioonis on eraldi määratletud jätkuva lennukõlblikkuse mõiste:
"The set of processes by which an aircraft, engine, propeller or part complies with the applicable airworthiness requirements and remains in a condition for safe operation throughout its operating life".[2]
Sarnane mõiste kehtib samuti mehitamata lennunduses:
"The set of processes by which an aircraft, remote pilot station, engine, propeller or part complies with the applicable airworthiness requirements and remains in a condition for safe operation throughout its operating life".[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1139, 4. juuli 2018, mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühisnorme ja millega luuakse Euroopa Liidu Lennundusohutusamet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 2111/2005, (EÜ) nr 1008/2008, (EL) nr 996/2010, (EL) nr 376/2014 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2014/30/EL ning 2014/53/EL ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 552/2004 ja (EÜ) nr 216/2008 ning nõukogu määrus (EMÜ) nr 3922/91 (EMPs kohaldatav tekst), 4. juuli 2018, vaadatud 10. detsembril 2023 (III peatükk, I jagu, artikkel 9).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Annex 8 to the Convention on International Civil Aviation. Airworthiness of Aircraft (13. trükk). International Civil Aviation Organization (ICAO). 2022. Lk 33–34. ISBN 978-92-9265-856-4.
- ↑ Annex 6 to the Convention on International Civil Aviation. Operation of Aircraft (13. trükk). International Civil Aviation Organization (ICAO). 2022. ISBN 978-92-9265-953-0.
- ↑ Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1139, 4. juuli 2018, mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühisnorme ja millega luuakse Euroopa Liidu Lennundusohutusamet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 2111/2005, (EÜ) nr 1008/2008, (EL) nr 996/2010, (EL) nr 376/2014 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2014/30/EL ning 2014/53/EL ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 552/2004 ja (EÜ) nr 216/2008 ning nõukogu määrus (EMÜ) nr 3922/91 (EMPs kohaldatav tekst), 4. juuli 2018, vaadatud 10. detsembril 2023
- ↑ Komisjoni määrus (EL) nr 748/2012, 3. august 2012, millega nähakse ette õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimise rakenduseeskirjad (uuesti sõnastatud) (EMPs kohaldatav tekst), 3. august 2012, vaadatud 10. detsembril 2023
- ↑ "Lennundusseadus (vastu võetud 17.02.1999, §9 lg 1)". Riigikogu. Vaadatud 10. detsembril 2023.
- ↑ "Lennundusseadus (vastu võetud 17.02.1999, § 9(1) lg 1)". Riigikogu. Vaadatud 10. detsembril 2023.