Leitud ruum
Leitud ruum (inglise keeles chosen site) on lavastuse teatrihooneväline ruum, mis on juba iseenesest valmis, toimiv keskkond. Sisuliselt kitsendades on “leitud ruum” teatrivorm, kus lavastuse leitud ruum oma füüsiliste, sotsioloogiliste või kultuuriliste tähendustega mängib aktiivset rolli lavastuse loomisprotsessis.[1] Olulise osa lavastuse ettevalmistustöödest hõlmab paiga uurimine ja analüüsimine.
N-ö tavapärase ehk mitte-leitud-ruumis teatri tegemise juurde kuulub enamasti klassikaline teatrihoone või lava, näiteks Itaalia karplava või musta-kasti-teater ehk eksperimentaalteater, milleks on suur nelinurkne ruum musta värvi seinte ja tasapinnalise põrandaga.[1]
Leitud ruumi praktika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Mahajäetud varemed, tehasehooned, linnatänavad, keldrid ja ajaloolised mõisad on ühed levinumad leitud ruumid teatripraktikas. Eestis on levinud lavastada leitud ruumidesse suvel.
Näitena võib tuua Piusa liivamaardlas liivaluidetel etendatud Taarka pärimusteatri suvelavastuse “Inemise igä” (lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Mailiis Laur, 2016); Anne Türnpu lavastatud "Isuri eepose" (kunstnik Kairi Mändla, 2015) Kodru rabas või teatriühenduse Misanzen lavastatud "Sõsara sõrmeluud"(lavastaja Helen Rekkor, kunstnik Joanan Juhkam, 2020), mis esietendus Tallinnas Krulli masinatehases.
Mõistet “leitud ruum” on oma teooriates käsitlenud teatriuurijad Liina Unt, Pille Jänes ja Anneli Saro.
Kohaspetsiifiline teater[muuda | muuda lähteteksti]
Üldnimetusena sellise teatrivormi kohta kasutatakse mõistet kohaspetsiifiline teater (inglise keeles site-specific theater).
"Lavastusliik, mille mängupaik on väljaspool teatrisaali ja -maja, teatrile tavapäratus ruumis või paigas"[2]. Kohaspetsiifiline lavastus lähtub konkreetsest ruumist. Niisiis on leitud ruumi ja kohaspetsiifilise lavastuse peamine erinevus see, et kui kohaspetsiifilist lavastust ei saa enamasti teise ruumi kohandada, siis leitud ruumi lavastuse puhul seda eripärasust ei ole.
Teatritegemise spetsiifika “leitud ruumis”[muuda | muuda lähteteksti]
Üks erinevustest leitud ruumi ja teatrihoone vahel seisneb tehnilistes parameetrites. Valguskujundus ja helikujundus on kaks lavastuskomponenti, nende jaoks on teatrihoonetes statsionaarsed riputustingimused ja vooluallikad, mis on lavastuse väljatoomisel olulisel kohal. Leitud ruumides on eelmainitud tingimused pigem ebatraditsioonilised.
Publiku seisukohalt on teatrihoones kindel eraldatud saal ja lava. Teatritegemiseks kohandatud ruumide puhul võib publiku paigutus olla erinev. Erinevused on tingitud valitud asukohast ja selle tunnusjoontest. “Leitud ruumi puhul on vaataja eelhäälestus teine ning lavastuse maailm algab juba sisenemisel."[3] Seetõttu on teatrivaataja eelhäälestus teatrihoones kogetust teine.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Pavis, Patrice (1998). Dictionary of the Theatre. Terms, Concepts, and Analysis. University of Toronto Press.
- ↑ Mike Pearson (2010). Site-Specific Theatre. Palgrave Macmillan.
- ↑ Unt, Liina (2002). Koha lavastamine. Koht ja paik / Place and Location: Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Wisegeek. What is a Black Box Theater? URL: http://www.wisegeek.com/what-is-a-black-box-theater.htm.