Kohaspetsiifiline teater

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kohaspetsiifiline teater (inglise keeles site-specific theatre) on teatrivorm, mis kõige laiemas tähenduses hõlmab neid lavastusi, mida etendatakse väljaspool selleks otstarbeks ehitatud või kohandatud hooneid. Kohaspetsiifilise lavastuse ruumiks võib olla näiteks vana tehas, linnaruum, küün, korter, looduslik maastik jne.

Sisuliselt kitsendades on kohaspetsiifiline teater teatrivorm, kus lavastuse leitud ruum oma füüsiliste, sotsioloogiliste või kultuuriliste tähendustega mängib aktiivset rolli lavastuse loomisprotsessis. Olulise osa lavastuse ettevalmistustööst hõlmab paiga uurimine ja analüüsimine.[1] Tõeline kohaspetsiifilise lavastuse jõud on selles, et ta mingil moel aktiveerib või seob kindla koha narratiivid, milleks võivad olla arhitektuuri-, maastikuvormid, hoone iseloom, funktsioon või ajalugu. Kohaspetsiifilise lavastuse ruum töötab alati kontekstina ning lavastus ise on kavandatult mõistetav ainult selle algses kohas.[2]

Etenduse toomine teatriruumist välja võib anda võimaluse vähendada distantsi teatri illusoorsuse ja reaalsuse vahel. On öeldud, et see viib tihti kogu teatriruumi osade (näiteks publik ja lava) uuesti mõtestamiseni ja defineerimiseni ning eksperimentideni nende paigutuses ja funktsioonis.[3]

Kohaspetsiifilise teatri erivormiks võib pidada keskkonnateatrit (inglise environmental theatre) ja rännakteatrit (inglise promenade theatre). Esimese puhul on tegemist teatriga, kus eriline tähelepanu on keskendatud publiku ja lava, elu ja kunsti vahelise eraldatuse vähendamisele ning kus näitleja roll pole ruumi suhtes või teksti roll lavastuse suhtes esile tõstetud.[1] Rännakteateris publik tavaliselt seisab ning liigub koos näitetegevusega ühest etenduspaigast teise. Eesti võib viimase rännakteatri näitena märkida Pärnu teatris Endla 2016. aastal esietendunud lavastust "See asi" (lavastaja Laura Mets).

Kohaspetsiifilistest lavastustest Eestis võib näidetena välja tuua mitme teatri Tammsaare lavastusi Vargamäel, Anne Türnpu lavastatud "Isuri eepose" Kordu rabas, Vanemuise suvelavastused "Peko" Värskas ja "Obinitsa" Obinitsas (lavastaja Ain Mäeots), Taarka Pärimusteatri lavastuse "Inemise igä" Piusa liivakarjääris (lavastaja Helena Kesonen), Tartu Uue teatri lavastuse "Odysseia" (lavastaja Ivar Põllu).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Patrice Pavis (1998). Dictionary of the Theatre. Terms, Concepts, and Analysis. University of Toronto Press.
  2. Mike Pearson (2010). Site-Specific Theatre. Palgrave Macmillan.
  3. Joslin McKinney, Philip Butterworth (2009). The Cambridge Introduction to Scenography. Cambridge University Press.