Legaliteedipõhimõte
Legaliteedipõhimõte on üks õiguses rakendatavatest põhimõtetest, millest tuleneb kohustus kriminaalmenetlust alustada ja seda toimetada. Eesti õiguses lähtutakse legaliteedipõhimõtte rakendamisel Saksa õigusest.[1] Kriminaalmenetlust on võimalik aga lõpetada tuginedes oportuniteedipõhimõttele. Eestis lähtutakse neist kahest pigem legaliteedipõhimõttest. Oportuniteedipõhimõtte rakendamine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise kohustusest kaldutakse kõrvale.[2]
Legaliteedipõhimõte kriminaalmenetluses[muuda | muuda lähteteksti]
Legaliteedi- ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte sätestab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 6, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokurör kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui ilmnevad kuriteo asjaolud. Seejuures ei ole oluline, kas soovitakse taotleda ka süüdimõistvat otsust.[3] Lähtuma peab põhimõttest in dubio pro duriore, mis tähendab, et iga kuriteokahtluse peab tõlgendama kriminaalmenetluse alustamise kasuks.[4] Legaliteedipõhimõtte järgmine ei ole alati kohustuslik, sellele on KrMS §-s 6 sätestatud erandid.
Üheks erandiks on võimalus jätta kriminaalmenetlus alustamata. KrMS § 193 lõike 1 alusel võib uurimisasutus või prokuratuur jätta menetluse alustamata, kui esinevad KrMS § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Kõiki isikuid tuleb ka kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kohelda õiglaselt ja võrdselt.[5] Sellest lähtuvat puudub menetlejal kriminaalmenetluse alustamata jätmisel otsustusvabadus, mis tähendab, et alustel, mida eelmainitud lõikes toodud ei ole, ei saa kriminaalmenetlust alustamata jätta.[6]
Tulenevalt KrMS § 199 lõikest 1 on kriminaalmenetluse alustamata jätmist õigustavad asjaolud järgmised:
- kriminaalmenetluse aluse puudumine;
- kuriteo aegumistähtaja möödumine;
- amnestiaakti väljaandmine;
- kahtlustatava või süüdistava surm (juriidilise isiku korral tegevuse lõppemine);
- samas süüdistuses isiku suhtes kohtulahendi jõustumine või menetluse lõpetamise määruse väljaandmine KrMS § 200 alusel;
- kahtlustatava või süüdistatava parandamatu haigestumine;
- ebaseaduslikus valduses oleva tulirelva, lõhkeseadeldise või selle olulise osa, laskemoona või lõhkeaine vabatahtlik loovutamine (kui tegemist on KarS (Karistusseadustik) §-des 414, 415, 418 ja 4181 sätestatud kuritegudega);
- kriminaalmenetlus koondamine teise riiki KrMS §-de 4361–4366 alusel;
- kahtlustatava kinnipidamine vastavalt KrMS §-le 219.
Et tagada legaliteedipõhimõtte järgimine, on KrMS §-dest 207–208 tulenevalt kannatanul võimalus ka kriminaalmenetluse alustamata jätmine või lõpetamine vaidlustada Riigiprokuratuuris.[7] Sealse kaebuse või taotluse rahuldamata jätmise korral on õigus otsuse vaidlustamisele advokaadi vahendusel.
Teist võimalust kriminaalmenetluse alustamise ja toimetamise kohustuslikkusest hälbida ehk võimalust kriminaalmenetlus lõpetada, käsitletakse artiklis "Oportuniteedipõhimõte".
Legaliteedipõhimõttest lähtumise positiivsed ja negatiivsed küljed[muuda | muuda lähteteksti]
Legaliteedipõhimõttest lähtumisel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. See aitab tagada võrdsust ja riigi sunni ühetaolist kohaldamist[8] ning aitab välistada meelevaldsete otsuste tegemise[9] kohustades kuriteo tunnuste ilmnemisel alustama kriminaalmenetlust, kui ei esine seaduses sätestatud kriminaalmenetluse alustamist välistavaid asjaolusid. Teisalt ei ole legaliteedipõhimõttest lähtumine alati otstarbekas. Seda eelkõige seetõttu, et kriminaalmenetlusele kulub palju ressursse[10], kuid menetletavad teod ise võivad olla vähetähtsad (st õigushüve on kahjustatud vähesel määral või teo ebaõigsuse määr on väike).[11] Lisaks on kriminaalmenetluse alustamine häbimärgistav ning ei ole kohtulikult vaidlustatav,[12] mis tähendab, et isikule võib jääda halb maine väga pikaks ajaks kui mitte kogu eluks.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Katrin Aasmann. Kohtu diskretsiooniõiguse piiratus oportuniteediprintsiibi kohaldamisel kohtumenetluses. Magistritöö. (Lk 48). Tallinn. 2017.
- ↑ Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe (2012). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk § 6/ 2, 3; § 202/ 3.
- ↑ RKKKo 3-1-1-19-10, p-d 8.2-8.3
- ↑ RKKKo 3-1-1-129-13, p 7
- ↑ RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3
- ↑ Merika Nimmo (2015). "Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest eemaldumise poolt- ja vastuargumente kriminaalmenetluse alustamise kontekstis". Juridica VII. Lk 498.
- ↑ RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.2
- ↑ Jaan Ginter jt. (2013). "Analüüs isikute põhiõiguste tagamisest ja eeluurimise kiirusest kriminaalmenetluses". Tartu Ülikool. Lk 12.
- ↑ Michael Bohlander (2012). Principles of German Criminal Procedure. Oxford; Portland, Oregon: Hart. Lk Lk 25.
- ↑ "Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus 295 SE. Seletuskiri". Lk 1.
- ↑ Erich Samson (2001). Kriminaalõiguse üldosa. Tallinn: Justiitsministeerium. Lk Lk 163.
- ↑ RKKKo 3-1-1-60-10, p 7