Lapse huvi ülimuslikkuse põhimõte

Lapse huvi ülimuslikkuse põhimõte (ka lapse parimate huvide esikohale seadmise põhimõte) on perekonnaõiguse ja ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni üldpõhimõte, mille järgi peavad riiklikud või erasotsiaalhoolekandeasutused, kohtud ja täidesaatvad ning seadusandlikud organid igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes alati esikohale seadma lapse parimad huvid (ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 lõige 1). See tähendab, et lapsi puudutavas asjas tuleb esmalt välja selgitada kõik erinevad lapse huvid ja seejärel hinnata, milline lahendus on lapse jaoks kindlal juhul kõige parem. Näiteks tuleb lapse huvi hinnata olukorras, kus vanemate tegevus on lapsele ohtlik või kahjulik. Sellisel juhul on lapse huvides nii vanematega koos elamine kui ka ohutus keskkonnas viibimine. Kui vanemate juures viibimine ei ole lapsele turvaline, tulebki kaaluda, kas lapse huve silmas pidades on parem laps vanematest eraldada ja turvalisse keskkonda paigutada või võimaldada lapsel elada vanematega koos tõenäoliselt ebaturvalises keskkonnas. Lapse huvide esikohale seadmine ei tähenda aga, et kõrvale tuleb jätta teiste puudutatud isikute või avalikkuse huvid, vaid et lapse parimaid huvisid tuleb alati arvesse võtta ning neile otsuste tegemisel oluline kaal anda.

Lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte allikad

Lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttel on nii siseriiklikke kui ka rahvusvahelisi allikaid. Esimest korda mainiti põhimõtet 1959. aasta lapse õiguste deklaratsioonis, mille teise printsiibi järgi on lapsel õigus füüsilise, vaimse ja sotsiaalse arengu erilisele kaitsele. Samuti sisaldub põhimõte konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mille järgi on laste huvid kõikidel lapsi puudutavatel juhtudel domineerivad (artikkel 5 punkt b ja artikkel 16 lg 1 punkt d). 26. septembril 1991 ühines Eesti lapse õiguste konventsiooniga (edaspidi LÕK), milles on lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtet sisustatud varasemate rahvusvaheliste ja siseriiklike õigusaktidega võrreldes oluliselt laiemalt. LÕK-is ei seostata lapse huvide esikohale seadmist pelgalt hooldus- ja suhtlusõigust, lapse perest eraldamist ja lapsendamist puudutavate küsimustega, vaid näiteks ka perekondlikust keskkonnast ilmajätmise ja asendushoolduse (artikkel 20), menetlustagatiste (nt vanemate viibimine lapsega seotud kriminaalasja kohtuistungil; artikkel 40 lg 2 p b alapunkt iii), laste müügi, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiaga (fakultatiivprotokolli preambul ja artikkel 8).

Eesti õiguses on vastav põhimõte sätestatud perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-is 123, mille esimese lõike järgi teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, võttes arvesse kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Samuti peab kohus varem tehtud lahendit muutma, kui seda nõuavad kaalukad asjaolud, mis lapse heaolu püsivalt mõjutavad (lg 2). Lapse parimate huvide esikohale seadmine on ka üks lastekaitseseaduse (edaspidi LasteKS) eesmärkidest (LasteKS § 2). Nimelt tuleb last mõjutavate otsuste tegemisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuste tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest (LasteKS § 21 lg 1).

Lapse parima huvi sisustamine

Lapse parima huvi põhimõte on mitmetahuline (kriitikute sõnul kohati liialt üldine ja ebamäärane) ning selle sisu oleneb konkreetsest juhtumist. Seega ei saa „lapse parimat huvi“ ammendavalt defineerida, vaid seda tuleb igal üksikjuhtumil eraldi sisustada, arvestades konkreetset olukorda ja lapse vajadusi. Põhimõte annab küll ulatusliku tõlgendamisruumi, kuid lapse parimate huvide sisustamisel tuleb siiski lähtuda kohustuslikest kriteeriumidest ehk läbida kaks etappi – lapse parimate huvide hindamine ning kindlaksmääramine. Hindamine tähendab, et välja tuleb selgitada kõik lapse huvi puudutavad asjaolud ning neid teiste isikute huvidega võrrelda. Seega kui asjas on kaalul ka teiste isikute või avalikkuse huvid, ei saa lähtuda ainult lapse huvidest, vaid erinevate huvide vahel tuleb leida tasakaal. Näiteks võib selline tasakaalustamise vajadus tekkida huvide konflikti olukorras, kus ühel pool on laps ja teisel pool tema vanemad, teised lapsed või ühiskonna (majanduslikud) huvid. Lapse parimate huvide kindlaksmääramine tähendab aga lapse parimate huvide määratlemist hindamisprotsessi tulemuste põhjal. Seega selgitatakse kindlaksmääramise tulemusel välja lahendus, mis lähtub lapse parimatest huvidest (nt eelpool kirjeldatud näite puhul, kas eraldada laps vanematest tema turvalisuse tagamiseks või mitte).

Lapse parima huvi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kõikidest LÕK-is loetletud lapse õigustest. Näiteks on lapse huvides õigus haridusele (artikkel 28), perekondlikele suhetele (artikkel 8), õigus olla vanemate poolt hooldatud (artikkel 7), austatud ja koheldud kui indiviid (artikkel 16), samuti osaleda enda elu mõjutavate otsuste tegemisel (artikkel 12). Lapse parimates huvides ei ole aga olla mõjuva põhjuseta enda vanematest lahutatud (artikkel 9), teha endale ohtlikku või kahjulikku tööd (artikkel 32), olla vaimse ja füüsilise vägivalla, kuritarvituse või ülekohtu, hooletu või julma kohtlemise ohver (artikkel 19). Oluline on ka, et lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ei saa õigustada lapse õiguste rikkumist (nt lapse kehaline karistamine, mis on LÕK-i järgi keelatud).

Lapse parimate huvide sisustamisel tuleb austada ka lapse õigust enda arvamust vabalt avaldada. Nimelt on lapse õigus olla ära kuulatud (LÕK artikkel 12) ka üheks LÕK-i üldprintsiibiks. Lapse parimat huvi ei saa välja selgitada, hinnata ega kindlaks määrata, kui talle ei ole antud võimalust enda arvamust avaldada. Lapse enda seisukoha kaal sõltub tema vanusest ja arengutasemest – mida vanem ja küpsem laps, seda kaalukam on tema arvamus. Siiski ei tähenda lapse ärakuulamine, et tema parimate huvide kindlaksmääramisel on ainsaks lähtepunktiks lapse arvamus ja soovid, vaid oluline on, et lapse seisukohta võetaks tema huvide hindamisel arvesse. Siiski on lapse parimad huvid määravad näiteks vanematega suhtlemise õigust, asendushooldust, lapsendamist ja vanematest eraldamist puudutavate küsimuste puhul. Lisaks on lapse parimates huvides õigus mitte olla diskrimineeritud (artikkel 2), õigus elule ja arengule (artikkel 6), võimalus kasvada lapse arengut soodustavas keskkonnas ning olla teistega võrdselt koheldud.

Lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte rakendamine

LasteKS § 21 lg 2 järgi tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks läbida järgnevad etapid:

1. selgitada välja kõik asjassepuutuvad lapse olukorra ja isikuga seonduvad asjaolud ning muu info, mis on vajalik, et hinnata otsuse mõju lapse õigustele ja heaolule;
2. selgitada lapsele kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid, kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel;
3. kujundada põhjendatud seisukoht lapse huvide kohta, hinnates kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ning tõendeid kogumis.

Lisaks on oluline, et olukorras, kus lapse huvid ei ühti lapse arvamusega või muul põhjusel tehakse otsus, mis tema arvamusest erineb, tuleb lapsele tema arvamuse arvestamata jätmise põhjuseid selgitada (lg 3).

Lapse parima huvi selgitavad välja lastekaitsetöötaja ja lapse esindaja, kes vestlevad lapse ja tema vanematega ning koguvad lisainformatsiooni koolist või lasteaiast, psühholoogilt, sotsiaaltöötajatelt või perenõustajatelt ja vanema töökohast. Lastekaitsetöötaja ülesanne on lapse parima huvi väljaselgitamine, hinnates mh peresiseseid suhteid ja vanemate isikuomadusi. Lapse esindaja funktsioon on aga selgitada vanematele lapse seaduslikke õigusi, lapsega suhelda ning teatud juhtudel ka vanemaid lepitada.

Lapse huvi ülimuslikkuse põhimõte kohtupraktikas

Riigikohus on lapse parimate huvide väljaselgitamist käsitlenud näiteks lapse suhtluskorra kindlaksmääramisel. Kohtu seisukoha järgi tuleb suhtluskorra määramisel lapse huvide väljaselgitamiseks kuulata laps ära, arvestades tema vanust ja arengutaset, ning lapse arvamusest ka lapse huvide väljaselgitamisel ühe asjaoluna lähtuda. Seejuures ei piisa vaid vanemate soovitud suhtluskordade võrdlemisest, vaid hinnata tuleb kõiki suhtluskorra eri variante, lähtudes lapse huvist.

Samuti on Riigikohus vanemate hooldusõiguse lõpetamisel ja selle ühele vanemale andmisel rõhutanud lapse huvidest lähtumise vajalikkust. Näiteks kui vanematel on erimeelsused ühise hooldusõiguse teostamisel ning soovitakse ühise hooldusõiguse lõpetamist või otsustusõiguse andmist ühele vanemale, peab kohus hindama, milline lähenemine vastab lapse parimatele huvidele. Hooldusõiguse küsimused tuleb lahendada eelkõige lapse huvidest lähtuvalt, tagades lapsele mõistliku elukorralduse. Mõlemal vanemal võiks olla õigus lapse elu korraldamisest osa võtta, kui see on kooskõlas lapse parimate huvidega.

Riigikohus on seisukohal, et lapse huvid on PKS § 123 lg 1 järgi kohtumenetluses kõrgendatud kaitse all. See kehtib kõigi lapse õigusi puudutavate kohtuvaidluste suhtes.