Lana Del Rey

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib lauljast; tema albumi kohta vaata artiklit Lana Del Ray (album) ja EP kohta vaata artiklit Lana Del Rey (EP)

Lana Del Rey
Lana Del Rey (2017)
Lana Del Rey (2017)
Sünninimi Elizabeth Woolridge Grant
Sündinud 21. juuni 1985 (34-aastane)
New York, USA
Tegev 2005–
Veebileht lanadelrey.com
Lana Del Rey (2012)

Lana Del Rey (kodanikunimega Elizabeth Woolridge Grant; sündinud 21. juunil 1985 New Yorgis) on Ameerika Ühendriikide laulja, laulukirjutaja ja modell.

Del Rey alustas muusikukarjääri 2005. aastal. Märkimisväärsem edu saabus 2011. aastal, kui ta avaldas YouTube'is muusikavideo singlile "Video Games".

Del Rey viljeleb muusikat, milles põimuvad traagika, romantika ja melanhoolia. Tema laulud sisaldavad tihti viiteid 1950ndate ja 1960ndate Ameerika popkultuurile.[1]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Elizabeth Woolridge Grant sündis, töötasid ta vanemad reklaaminduses New Yorgis ning kolisid siis Lake Placidisse New Yorgi osariigis, kus tema isa Robert Grant hakkas tegelema kinnisvarainvesteeringutega. Tema isal on (2019. aasta seisuga) ettevõte Grey Group Copywriter ning ema Patricia Ann töötab keskkooliõpetajana.[2][3][4] Lanal on noorem õde Caroline ning noorem vend Charlie. Tema õde on fotograaf, kes on pildistanud Lana albumi "Lust for Life" esikaane foto ja teinud temast ka promofotosid. Del Rey on öelnud, et teda ja ta õde mõjutas American dreami stiili visuaalset kujutamist hindama kuurortlinnas üleskasvamine.[2]

Haridus ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Lana Del Rey käis algkoolis Lake Placidis St. Agnese katolikus koolis, kuid hiljem alates 15-aastaselt Kenti internaatkoolis Connecticutis, kuhu ta alkoholismi tõttu vanemate poolt saadeti. Alkoholismist sai ta võitu ning 18-aastasena oli ta karsklane.[2] Seejärel võttis Del Rey vaheaasta ning elas oma tädi ja onu juures Long Islandil. Onu õpetas teda kitarri mängima.[3]

18-aastaselt asus Lana õppima filosoofiat ja metafüüsikat Bronxis Fordhami ülikoolis.[2][5] Ta hakkas tööle ka vabatahtlikuna kodututega seotud ning alkoholi- ja narkootikumisõltuvusega tegelevates programmides. Lisaks aitas ta kaasa ehitustöödes sõites läbi riigi, et värvida ja taastada põlisameeriklaste maju. Umbes sel ajal hakkas ta rohkem tegelema ka laulmisega. Lana esines Williamsburgi ja Lower East Side’i piirkondades. Näiteks Laila Lounge’is, Galaoagoses ja The Living Roomis.[2]

Enne, kui Lana Del Rey tuntuks sai, tegi ta juhutöid, mida leidis tihti reklaamisaidilt Craigslist. Näiteks teismelisena enne ülikooli oli ta ettekandja Lake Placidis, hiljem aga lapsehoidja, kuid pidevalt laulis Lana ka pubides.[5]

Lauljakarjäär ja selle 3 etappi[muuda | muuda lähteteksti]

May Jailer[muuda | muuda lähteteksti]

Ülikooli ajal kasutas Lana esinejanime May Jailer. Esimesed salvestised ja esinemised tõi ta pisema publiku ette just selle nimega. 2005-2006 salvestas ta kaks lühialbumit (EP-d): "From The End" ja "Love Like Me". Ta salvestas ka albumi "Sirens". Mitmed ta varasemad lood on nüüdseks veebi lekkinud. See on hea kontrast nägemaks, kui erinev on tolleaegne Del Rey stiil muusikast, mis ta lõpuks kuulsaks tegi.[6]

Lizzy Grant[muuda | muuda lähteteksti]

Paari aasta pärast, muutunud välimuse ja blondide juustega, tegi Lana esmakordse ametliku katse muusikamaailmas läbi lüüa ja seda nüüd juba omaenda nimega. Lizzy Grant esitas 2007. aastal oma akustiliste lugude demo "No Kung Fu" indie-plaadifirmale 5 Point Records. Plaadifirma omanik David Nichter on MTV-s antud intervjuus öelnud, et ta pakkus Del Reyle salvestuslepingut eelarvega 50 000 dollarit ja tähelepanuväärset ettemaksu. Lana liikus aga edasi Manhattan Mobile Home Parki ning asus koostöös produtsent David Kahnega looma lühialbumit "Kill Kill". See avaldati samal aastal pisut hiljem Lizzy Granti nime all. Sellel polnud aga erilist edu. Töötades oma uue täisalbumi kallal, tekkis tal soov oma nime vahetada, ta sai ka uue produktsioonifirma ja muutis oma muusika stiili. 2010 avaldas Lana Del Rey oma esimese albumi "Lana Del Ray A.K.A. Lizzy Grant". Uus produktsioonifirma ostis ta esindusõigused kolme kuu pärast vanalt plaadilepingult ning kustutas veebist kõik viited Lizzy Grantile.[6]

Lana Del Rey[muuda | muuda lähteteksti]

2011 avaldas Elizabeth Grant, siis juba esinejanimega Lana Del Rey, loo "Video Games", mille sülearvuti kaameraga filmitud ja videolõikudest kokku pandud YouTube’i video sai kiiresti internetisensatsiooniks. 2012. aastal ilmus tema debüütalbum "Born to Die".[6]

Albumid[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal avaldas Del Rey albumi nimega "Lana Del Ray A.K.A. Lizzy Grant", kirjutades Ray tähega "a", mitte "e". Albumi digitaalne väljaanne oli saadaval vaid paar kuud.[3]

2012. aastal avaldas Del Rey albumi nimega "Born to Die". Albumil olid teiste hulgas laulud nagu "Blue Jeans", "Off to the Races" ja tema populaarne singel "Video Games". Kriitikud ei võtnud albumit omaks, kuid see jõudis siiski Billboard 200 edetabelis teisele kohale. Albumit müüdi rohkem kui 7 miljonit eksemplari üle maailma ning see on pälvinud plaatinumi tunnustuse RIAA poolt.[3]

2014. aastal avaldas Del Rey albumi nimega "Ultraviolence". Albumil on laulud nagu näiteks "Sad Girl", "Guns and Roses" ning "West Coast", mis avaldati singlina. Singli "Ultraviolence" video jutustab loo, kus Del Rey jäetakse tema enda pulmas altari ette. Videost kumab läbi üksindust.[7] Album debüteeriti Billboard 200 esimesele kohale ning see sai plaatinumi tunnustuse. Enne albumi avaldamist tegi Del Rey juba valmisoleva albumi koos Dan Auerbachiga ümber, kasutades professionaalse varustuse asemel üksikvõtteid ja odavaid mikrofone.[3]

2015. aastal avaldas Del Rey albumi nimega "Honeymoon". Albumi kõla poolest sarnanes see albumiga "Born to Die". Del Rey on kirjeldanud seda albumit kui "austust Los Angelesele." Laulja kolis 2012. aastal Californiasse ning on öelnud, et Californiast on ta leidnud rohkem muusikalisi koostööpartnereid kui New Yorgist. Album jõudis Billboard 200 edetabelis teisele kohale ning on jõudnud ka riikidesse nagu Austraalia ja Iirimaa.[3]

2017. aastal avaldas Lana Del Rey albumi nimega "Lust for Life". Albumil on endiselt süngemaid lugusid, kuid singel "Love" andis sellele siiski positiivsema tooni kui varasem Del Rey looming. Samas singel "Coachella – Woodstock in My Mind" räägib päevapoliitikast. See on Del Rey esimene album koos külalisartistidega, kelleks on Stevie Nicks ja Sean Ono Lennon. Album jõudis Billboard 200 edetabelis esimesele kohale. Album on täis tulised ja rumalaid sõnu, mis uurivad mehelikkuse ja naiselikkuse erinevaid külgi.[3]

2019. aastal avaldas Lana Del Rey uue albumi "Norman Fucking Rockwell!", mille produtsendiks ja kaasautoriks on Jack Antonoff. Mitmed laulud on lihtsad klaveriballaadid, näiteks "Hope Is a Dangerous Thing for a Woman Like Me to Have - but I Have It", mis on inspireeritud 20. sajandi luuletajast Sylvia Plath-ist, kuid albumil on ka hiphopi stiilis laule, eriti laul "Doin' Time", mis on ansambli Sublime kaver. Värske "Norman Fucking Rockwell!" on laulja kuues album (kui mitte arvestada lühialbumit "Paradise") ning see sai kriitikutelt kõvasti kiita - album on kõige paremini arvustatud Del Rey album tänini.[8]

Lana maailmavaateline pool[muuda | muuda lähteteksti]

Lana Del Rey on artistidest välja toonud hetkel pop-muusika valdkonnas tegutsevad edukad lauljad, nagu näiteks Billie Eilish ja Ariana Grande. Laulja tunneb, et on seda aega pop-muusika kultuuris kaua oodanud. Samuti armastab laulja väga hiphoppi. Del Rey avaldas hiljuti laulu "Looking for America", mis on inspireeritud hiljutistest massitulistamistest ning nende sagenemisest. Laulja väidab, et see viib ta äärmiselt endast välja, kui kuuleb, et kuskil on midagi vägivaldset juhtunud. Del Rey on öelnud, et aeg-ajalt, nagu ka Amazonase metsatulekahju puhul, ärkavad inimesed üles ja imestavad, et see ei ole lihtsalt mööduv faas. Siis saadakse aru, et midagi on väga valesti. Lanale meeldib tavaliselt jääda küll tahaplaanile, kuid kui seesugused sündmused hakkavad järjest korduma, saab ta aru, et on aeg, kus ta peaks midagi ütlema.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Artist Biography by Stephen Thomas Erlewine. Stephen Thomas Erlewine. Allmusic. Allmusic.com. Vaadatud 2019-09-28.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 National Anthem. Melissa Giannini. 2013-11-28. Nylon Magazine. Nylonmag.com. Vaadatud 2019-09-28.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Lana Del Rey Biography. 2018-07-18. A&E Television Networks. Biography. Biography.com. Vaadatud 2019-09-28.
  4. Lana Del Rey Age, Husband, Family, Height, Biography & Net worth. Dreshare. Dreshare.com. Vaadatud 2019-09-28.
  5. 5,0 5,1 Lana Del Rey was $17,000 in debt and worked odd jobs off Craigslist before making it big. Sarah Barger. 2018-11-30. Make it. Cnbc.com. Vaadatud 2019-09-28.
  6. 6,0 6,1 6,2 LUST FOR LIFE: A COMPREHENSIVE GUIDE TO LANA DEL REY. Rachel Finn. 2019-01-02. DIY. Diymag.com. Vaadatud 2019-09-28.
  7. Lana Del Rey jäeti pulmas altari ette. 31.07.2014. Err. Err.ee. Vaadatud 30.09.2019
  8. Lana Del Rey andis välja uue albumi "Norman Fucking Rockwell". 30.08.2019. Err. Err.ee. Vaadatud 30.09.2019