Lambeth Walk
"Lambeth Walk" on laul 1937. aasta muusikalist "Me and My Girl" (Douglas Furberi ja L. Arthur Rose'i sõnad ning Noel Gay muusika). Lambeth Walk[1] on tänav Lambethis, mis oli kunagi oluline tänavakaubanduse ja töölisklassi kultuuri linnaosa Londonis.
Lauluviisi järgi on saanud nime kokni tants, mille tantsis tuntuks Lupino Lane 1937. aastal. Muusikal "Me and My Girl" räägib kokni kärupoisist Bill Snibsonist, kes saab päranduse, tõuseb aadliseisusse, kuid peaaegu kaotab oma armsama Lambethist. 1939. aastal tehti muusikali ainetel ka film "The Lambeth Walk", Lane'iga peaosas.
Tantsuhullus[muuda | muuda lähteteksti]
Populaarseks saanud tantsu reibas ja uhkeldavas kõnnakus tantsusamm on inspireeritud muusikali koreograafias esitatud ülepingutatud stiilis kokni tänavakõnnist. Lupino Lane selgitas tantsu saamislugu järgmiselt: "Võtsin eeskuju oma isiklikest kogemustest koknide seas elades ja töötades. Olen sünnilt kokni ja nende seas ka üles kasvanud. "Lambeth Walk" on lihtsalt liialdus sellest, kuidas kokni uhkeldavalt patseerib."[2]
Kui muusikal oli mõne kuu laval olnud, siis pakkus Locarno Dance Hallsi direktor C. L. Heimann ühele oma tantsuõpetajatest, Adele Englandile, et too arendaks sellest kõnnisammust seltskonnatantsu. Saanud alguse Streathamis Locarno tantsusaalist, levis "Lambeth Walk" kulutulena üle kogu Suurbritannia.[2] Tantsuhullus jõudis ka Buckinghami paleesse, kus kuningas George VI ja kuninganna Elizabeth tantsisid kaasa ja hüüdsid koos teistega refrääni lõpus "Oi" (lihtrahvapärane kokni murrak).[3] Moehullus jõudis Ameerika Ühendriikidesse 1938. aastal. Üks tantsu populariseerijaid oli Bostoni orkestrijuht Joe Rines, kes tegi turnee koos orkestriga New Yorgis, kus nad mängisid seda tantsulugu peamiselt "paremates" ööklubides. Nagu enamikku moes olnud lugusid, esitasid oma tõlgenduse "Lambeth Walkist" mitmed tuntud orkestrid ja artistid, nende hulgas ka Duke Ellington. Tants levis üle kogu Ameerika ja Euroopa.[2]
Adalbert Lutter lõi "Lambeth Walki" saksakeelse versiooni "Kennst Du "Lambert's Nachtlokal"", mis oli sakslaste hulgas populaarne ja seda esitati raadios, kusjuures ka sõja ajal, et hoida kõrgel rahva võitlusmoraali.
Charles A. Ridley Briti Propagandaministeeriumist monteeris 1942. aastal lühikese paroodiafilmi "Lambeth Walk – Nazi Style". Seda propagandafilmi levitati uudiste taustana ringvaadetes erinevate pealeloetud tekstidega.[4]
Fotograaf Bill Brandti üks tuntud teos kannab pealkirja "Dancing the Lambeth Walk", mis ilmus esimest korda 1943. aastal ajakirjas Picture Post.
Ameerika Ühendriikides oli "Lambeth Walk" tuntud nii Russ Morgani kui ka Duke Ellingtoni esituses.
"Lambeth Walk" Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestisse jõudis "Lambeth Walk" 1938. aastal[5]. Laulule tehti ka eestikeelsed sõnad: "Siis kui kõlab Lambeth Walk, igaüht see rõõmustab..." Üks tuntud esitajatest oli Artur Rinne. Tantsurahvale lugu meeldis, aga kõigile mitte. Ajakirjandus[6] kirjutas näiteks nii: "Tantsijad põrutavad jalaga nii kõwasti vastu põrandat nagu wähegi jõuawad, ja karjuwad siis "oi!". Ja selles see tantsu wäärtus seisabki". Tantsu edulugu oli umbes aasta pikkune; peagi vallutas tantsupõrandad sving[7]. Hilisemal ajal on "Lambeth Walki" esitanud orkester Modern Fox[8]. "Lambeth Walki" viisil lauldakse eesti keeles tuntud sünnipäevalaulu: "Täna on sinu sünnipäev, seda ei juhtu iga päev ..."
Kultuurimõjud[muuda | muuda lähteteksti]
"Lambeth Walk" jõudis ajalehe The Times pealkirjadesse oktoobris 1938: "Kui diktaatorid raevutsevad ja riigimehed jutustavad, siis kogu Euroopa tantsib "Lambeth Walki"."[9]
1944. aastal liitlaste korraldatud Normandia dessandi teemalises filmis "The Longest Day" (1962) kõlab "Lambeth Walk" major John Howardi meeste esituses purilennukil, mis lendab hõivama Caeni kanali silda.
Helilooja Franz Reizenstein on kirjutanud "Lambeth Walki" variatsioonid mitme klassikalise muusika helilooja stiilis, nende hulgas näiteks Beethoven, Chopin ja Liszt.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ streetmap.co.uk[alaline kõdulink] - tänava asukoht Lambeth Walk
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Charles Madge ja Tom Harrisson, Britain by Mass Observation, Harmondsworth: Penguin Books, 1939
- ↑ Guy, Stephens (2001). Richards, Jeffrey, ed. The Unknown 1930s: An Alternative History of the British Cinema 1929-39. I.B.Tauris. p. 112. ISBN 1-86064-628-X.
- ↑ "Natsid peavad Lambeth Walki "loomalikuks karglemiseks", New York Times, 8. jaanuar 1939, lk 26
- ↑ Modern lööklaulud 24, R. Preismann, 1938 (Tallinn : J. & A. Paalmann)
- ↑ Jutuleht 21. detsember 1938
- ↑ Swing - uus lemmiktants, Postimees 16. september 1939
- ↑ Orkester Modern Fox esitab moodsaid lööklaule, Tallinn 1988
- ↑ Nicholson, Geoff. The Lost Art of Walking: The History, Science, and Literature of Pedestrianism. Penguin, 2009, Chapter 5 ISBN 1-59448-403-1