Labanoras

Labanoras
leedu	Labanoras
poola	Łabonary
	Labanorase vapp
Elanikke	59 (2011)
Koordinaadid	55° 16′ N, 25° 47′ E

Labanoras on alev Leedus Švenčionyse rajoonis, Labanorase valla halduskeskus. Alev asub Labanorase ürgmetsas Labanorase oja kaldal, sellest idas on 57,7 ha suurune Labanorase järv, kirdes 16,3 ha suurune Duobulise järv.

Labanorases on postkontor ja raamatukogu, seal asub Labanorase regionaalpargi direktsioon. Alevis on kämping ja restoran-võõrastemaja Labanoras. Sealne katoliku kirik valmis aastal 1820.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

132 (1846)
196 (1866)
224 (1867)
174 (1905)
443 (1923)
270 (1959)
253 (1970)

223 (1978)
186 (1979)
171 (1985)
134 (1989)
75 (2001)
74 (2005)
59 (2011)

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Mikas Petrauskas – Leedu helilooja, elas Labanorases aastail 1893–1897, oli sealse kiriku organist
Kipras Petrauskas – Leedu laulja, elas Labanorases aastail 1893–1897

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Labanorast on kirjalikes allikates esmamainitud 1373. aastal. 1387. aastal andis suurvürst Jogaila selle Vilniuse piiskoppide valduseks, kelle omandisse Labanoras kuulus aastani 1811. Esimesed teated sealsest kirikust pärinevad aastast 1511, sealsest karjamõisast aastast 1539. Aastast 1568 on esimesed teated Labanorase mõisast. Hiljem kujunes mõisa juurde alev.

Aastal 1767 moodustati sealse kiriku juurde kihelkond. Aastal 1820 rajati sinna uus kirikuhoone. Aastal 1781 hakkas alevis tegutsema kihelkonnakool.

Aastal 1811 kaotasid piiskopid oma Labanorase valduse. Kohaliku legendi kohaselt ei saanud sealsed vaimulikud ja mõisarahvas omavahel läbi. Vaimulikele kuulunud osa nimetati Kunigiškiaiks, mõisnikele kuulunud poolt aga, Dvariškiaiks. Mõlemal poolel oli ka oma surnuaed, veel tänapäevalgi maetakse ühe poole surnud ühele, teise poole omad aga teisele kalmistule.

Tsaariajal oli asula venekeelne nimekuju Лабонары.^[2] Jaanuariülestõusu ajal toimusid alevi juures lahingud. XX sajandi alguses oli see tähtis marjadega kauplemise paik.

Suvel 1941 hukati alevis elanud juudid.^[3]Teise maailmasõja järel tegutsesid alevi ümbruskonnas Leedu metsavennad.^[4] Nõukogude perioodil oli alev Švenčionėliai metsatööstusühingu keskasulaks. Aastal 1865 leiti sealselt põllult 470 hõberahast koosnev Labanorase aare.^[5]

2009. aastal põles sealne kirik maha, säilis vaid kellatorn. 2010. aastal hakati kirikut taastama 2011. aastal pühitseti uus hoone sisse.

Labanoras
Alevi tänavavaade
Kellatorn
Katoliku kirik aastal 2012

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ 2011 m. surašymas
↑ Лабонары. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 3 (Лаарсъ — Оятъ). СПб, 1867, 2 lk.
↑ Holocaust atlas of Lithuania
↑ Vincas Brazauskas, Kazys Misius. Labanoras. Visuotinė lietuvių enciklopedija, Kd. XI (Kremacija-Lenzo taisyklė). – Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2007. 391 lk.
↑ Eugenijus Ivanauskas. Labanoro lobis. Visuotinė lietuvių enciklopedija, Kd. XI (Kremacija-Lenzo taisyklė). – Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2007. 391 lk.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] 2011 m. surašymas

[2] Лабонары. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 3 (Лаарсъ — Оятъ). СПб, 1867, 2 lk.

[3] Holocaust atlas of Lithuania

[4] Vincas Brazauskas, Kazys Misius. Labanoras. Visuotinė lietuvių enciklopedija, Kd. XI (Kremacija-Lenzo taisyklė). – Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2007. 391 lk.

[5] Eugenijus Ivanauskas. Labanoro lobis. Visuotinė lietuvių enciklopedija, Kd. XI (Kremacija-Lenzo taisyklė). – Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2007. 391 lk.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]