Laavatunnel

Allikas: Vikipeedia

Laavatunnel on laava kiire voolamise tagajärjel laavavoolu sisse tekkinud tunnel.

Moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Laavatunnel Valentine Cave, Lava Beds National Monument, California, Ameerika Ühendriigid

Laavatunnel tekib vulkaanipurske käigus, kui purske avausest väljuva laavavoolu pind jahtudes tardub, aga seespool voolab laava vedelas olekus edasi.[1] Tunnelite moodustumine on omane madala viskoossusega laavadele, eelkõige basaldile. Laavavoolu pinnale tekib järjest paksenev kõva koorik, mis isoleerib ja kaitseb jahtumise eest seespool liikuvat kuuma voolu. Kooriku all on laaval võimalik püsida kaua mobiilsena ning voolata pikki vahemaid. Vulkaani purske lõppedes või laavavoolu suuna muutudes võib tunnel laavast osaliselt tühjaks joosta ja alles jääb maa-alune piklik torukujuline tühimik.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Laavatunnelite diameeter võib varieeruda vähem kui meetrist mitmete meetriteni. Laavatunnelid võivad olla kilomeetreid pikad ning hargneda laiaulatuslikeks põimuvate ja mitmekorruseliste tunnelite süsteemideks.

Moodustised laavatunnelites[muuda | muuda lähteteksti]

Stalaktiitide moodustumine laavatunneli lakke, Hawaii Volcanoes rahvuspark

Sarnaselt karstikoobastega, võib laavatunnelisse moodustuda speleoteeme. Lakke võivad tekkida tilkuvast laavast stalaktiidid ning nende alla põrandale langenud laavatilkadest kuhjuda stalagmiidid.[2] Stalagmiidid on haruldasemad, kuna laes asuvast stalaktiidist tilgub materjal tihti veel sulas olekus laavavoolu, mis kas kandub või sulab ära. Mõlemad moodustised kujunevad lühikese aja jooksul, tundidest nädalateni ja vaid sel juhul, kui laava veel vedelas olekus voolab. Niipea kui voolamine lõppeb ja laava tardub, peatub ka stalagmiitide ja stalaktiitide teke.

Tuntud laavatunneleid[muuda | muuda lähteteksti]

Laavatunneleid leidub mitmel pool maailma vulkaanilistes piirkondades ja neid teatakse rohkem kui 200. Hawaii saare Kīlauea vulkaani nõlval asuv Kazumura Cave on teadaolevalt maailma kõige pikem ja sügavam laavatunnel.[3] Ta moodustab voolukanalite süsteemi, mille pikkus on 65,5 km, ulatudes 1102 m sügavuseni. Väljaspool Hawaii saart on kõige pikem laavatunnelite süsteem Kanaari saarestikus Tenerifel asuv rohkem kui 17 km pikk Cueva del Viento. Islandi kõige pikem ja tuntum laavatunnel on 1970 m pikkusega Surtshellir[4], mille kõige avarama osa kõrgus on kuni 10 m ning mille laius ulatub kuni 15 m-ni.

Surtshelliri laavatunneli suue, Hallmundarhrauni laavaväljal Islandil, taustal mägi Strútur

Maavälised laavatunnelid[muuda | muuda lähteteksti]

Ka Kuu pealt on täheldatud laavatunneleid.[5] On uuritud nende sobivust inimkõlbulikuks elamiseks, kuna need pakuksid looduslikku kaitset kosmilise kiirguse eest.[6] Päikesesüsteemi teadaolevalt kõige ulatuslikumad laavatunnelid asuvad Veenusel[7]. Laavatunnelid Marsil on seostatavad arvukate laavavoolude ja laavakanalitega vulkaani Olympus Mons nõlvadel.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The virtual lava tube. http://www.goodearthgraphics.com/virtual_tube/virtube.html (11.04.2018)
  2. Russel Harter, 1993. Lava Stalactites: Terminology, shape and possible origins, Proceedings of the Third International Symposium of Vulcanospeleology 1982, p. 111-112, International Speleological Foundation. http://www.vulcanospeleology.org/sym03/ISV3x18.pdf (11.04.2018)
  3. Joshua Foer, 2017. Inside the Deep Caves Carved by Lava, National Geographic, June 2017. https://www.nationalgeographic.com/magazine/2017/06/lava-tubes-hawaii-caves/ (11.04.2018)
  4. Surtshellir-Stefánshellir system. http://www.showcaves.com/english/misc/caves/Surtshellir.html (11.04.2018)
  5. Brian Handwerk, 26.10.2009. First Moon "Skylight" Found – Could House Lunar Base?, National Geographic News. https://news.nationalgeographic.com/news/2009/10/091026-moon-skylight-lunar-base.html (11.04.2018)
  6. G. De Angelis, J.W. Wilson, M.S. Clowdsley, J.E. Nealy, D.H. Humes, J.M. Clem, 2001. Lunar Lava Tubes Radiation Safety Analysis, Division for Planetary Sciences 2001 meeting, American Astronomical Society, November 2001. https://web.archive.org/web/20020923033914/http://www.aas.org/publications/baas/v33n3/dps2001/316.htm (11.04.2018)
  7. Graeme Melville, 1994. Lava tubes and channels of the Earth, Venus, Moon and Mars, University of Wollongong. http://ro.uow.edu.au/theses/2859/ (11.04.2018)
  8. P.W. Richardson, J.E. Bleacher, L.S. Glaze, S.M. Baloga, 2009. The Relationship between Lava Fans and Tubes on Olympus Mons in the Tharsis Region, Mars, 40th Lunar and Planetary Science Conference, Abstract #1527. http://www.lpi.usra.edu/meetings/lpsc2009/pdf/1527.pdf (11.04.2018)