Mine sisu juurde

La France Insoumise

Allikas: Vikipeedia
La France Insoumise
Asutaja Jean-Luc Mélenchon
Asutamine 10. veebruar 2016
Ideoloogia Vasakpoolsus kuni vasakäärmuslus:[3][4][5][6][7][8][9][10]
Demokraatlik sotsialism[11][12]
Ökosotsialism
Vasakpopulism[13][14]
Suveräänsuslus
Euroskeptitsism[15][16]
Europarlamendi fraktsioon GUE/NGL[1]
Kohti Rahvuskogus 69/577
Kohti Euroopa Parlamendis Prantsusmaalt 5/79
Liikmete arv 540 000[2]
Koduleht lafranceinsoumise.fr

La France Insoumise (prantsuse keelest Alistamatu Prantsusmaa) on vasakpopulistlik Prantsusmaa erakond, mille asutas 2016. aastal toonane Euroopa Parlamendi liige ja endine Vasakpartei (PG) kaaspresident Jean-Luc Mélenchon.[17] Erakonna öko- ja demokraatlikult sotsialistlik programm kannab pealkirja "L'Avenir en commun" (Jagatud tulevik).

La France Insoumise nimetas 2017. aasta Prantsusmaa presidendivalimisteks oma kandidaadiks esimehe Mélenchoni, kes kogus esimeses ringis 19,5% häältest ning jäi neljandaks. Teise ringi pääsemisest jäi puudu umbes 2%. Pärast 2017. aasta parlamendivalimisi moodustas La France Insoumise Rahvuskogus 17-liikmelise parlamendirühma, mille esimeheks sai Mélenchon. 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised olid erakonna jaoks pettuseks, kuna Euroopa Parlamendis saadi vaid kuus kohta.

Aastal 2022 oli Mélenchon taas La France Insoumise'i presidendikandidaat, talle avaldas hiljem toetust ka vasakpoolsete parteide eelhääletuse (vasakpoolsete parteide eelhääletuse) võitja, Walwari erakonna juht Christiane Taubira. Aprillis 2022 toimunud presidendivalimiste esimeses ringis tuli Mélenchon 7,7 miljoni häälega kolmandaks, jäädes teiseks jäänud Marine Le Penile napilt alla.

Erakonna logo on kreeka fii väiketäht.

  1. "8th parliamentary term | Marie-Pierre VIEU | MEPs | European Parliament". www.europarl.europa.eu.
  2. "Partis politiques: les vrais chiffres des adhérents". franceinfo. 17. november 2017. Vaadatud 16. detsembril 2017.
  3. Baker, Luke (18. september 2017). "French unions and left-wing plan 10 days of action to rattle Macron". Reuters. Vaadatud 8. jaanuaril 2020.
  4. Barbière, Cécile (3. oktoober 2018). "La France Insoumise wants to turn European elections into anti-Macron referendum". Euractiv. Vaadatud 7. aprillil 2019.
  5. "Schools in France to display flags in classrooms". BBC News. 2. september 2019. Vaadatud 8. jaanuaril 2020.
  6. Dodman, Benjamin (25. november 2019). "Tackling domestic violence: 'If you ask the right questions at the right time, you will save lives'". France 24. Vaadatud 8. jaanuaril 2020.
  7. "" L'un d'entre nous va bien arriver à gagner les élections ", Mélenchon rencontre le leader du Labour". Ouest-France. Agence France-Presse. 24. september 2018. Vaadatud 5. aprillil 2019.
  8. Robin Korda (19. oktoober 2018). "Perquisitions, dérapages : la mise au point de Mélenchon après une semaine houleuse". Le Parisien. Vaadatud 5. aprillil 2019.
  9. "French pension reform chief Jean-Paul Delevoye resigns over undeclared income". Euronews. 16. detsember 2019. Vaadatud 8. jaanuaril 2020.
  10. Nordstrom, Louise (12. juuni 2017). "André Chassaigne: One of the last defenders of France's 'dead' Communist Party?". France 24. France 24. Vaadatud 18. märtsil 2021.
  11. Nordsieck, Wolfram (2017). "France". Parties and Elections in Europe.
  12. Arthur Nazaret (10. aprill 2014). "Quand Dray plante sa plume dans Mélenchon". Le Journal du Dimanche (prantsuse). Vaadatud 29. märtsil 2018.
  13. Denis Tugdual (5. aprill 2013). "Le Pen-Mélenchon: la mode est au langage populiste". L'Express (prantsuse). Vaadatud 29. märtsil 2018.
  14. Jean-Laurent Cassely (15. aprill 2013). "Le populisme "vintage" de Jean-Luc Mélenchon, trop élaboré pour être efficace". Slate (prantsuse). Vaadatud 29. märtsil 2018.
  15. Abel Mestre (21. oktoober 2017). "La tentation souverainiste de Jean-Luc Mélenchon". Le Monde. Vaadatud 2. märtsil 2019.
  16. "Jean-Luc Mélenchon – Le Lab Présidentielle". Vaadatud 10. mail 2022.
  17. Fiche sur legifrance.gouv.fr (in French).