Lüneburgi pärilussõda
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2011) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Lüneburgi pärilussõda | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 1370–1388 | ||
| Toimumiskoht | Lüneburgi vürstkond | ||
| Osalised | |||
| |||
Lüneburgi pärilussõda (saksa keeles Lüneburger Erbfolgekrieg) oli konflikt, mis puhkes 1370. aastal Põhja-Saksamaal ja kestis koos vaheaegadega 18 aastat. Sõda käis Lüneburgi vürstkonna pärilusliini üle.
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Lüneburgi vürsti Wilhelm II surma 1369. aastal ilma meessoost pärijateta hääbus Lüneburgi vanem liin. Vastavalt Welfide dünastia reeglitele ja Wilhelmi soovidele oli Magnus Torquatus Braunschweigist (Magnus II) õigusjärgne pärija. Keiser Karl IV leidis aga, et keiserlik lään (Reichslehen) langes tagasi keisri kätte ning läänistas vürstkonna Saksi-Wittenbergi Albrechtile ja tema onu Wenzelile, ajendades sellega Lüneburgi pärilussõja.
Võitlus
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna Braunschweigi Magnus II (Magnus Torquatus) ei saanud rahuldada oma nõuet Lüneburgi vürstkonnale rahumeelsete vahenditega, algatas ta vaenutegevuse ning hõivas 700 rüütli ja nende paažidega Lüneburgi. Võitluses, mis nüüd puhkes, kutsus Magnus välja peamiselt Askania dünastiast Saksi-Wittenbergi hertsogi Albrechti. Lüneburgi, Harburgi, Winsen an der Luhe, Uelzeni ja Hannoveri linn läksid Albrechtile, misjärel vaenutegevus nihkus Wolfsburgi linnuse ümbrusse. Aastail 1371–1372 ehitas Braunschweigi hertsog Neuhausi linnuse. 24. juunil 1372 kohtusid vastasjõud lahinguväljal Heßlingeni küla lähistel, kuid edu ei saavutanud kumbki pool. 1906. aastal avastati külas massihaud 72 surnuga. 25. juulil 1373 tapeti hertsog Magnus lahingus Gehrdeni lähistel.
Lahendus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Magnuse surma sõlmiti kokkulepe ühelt poolt kuurvürst Wenzeli ja tema vennapoja Albrechti ning teiselt poolt Magnuse lese ja tema poegade vahel. Lepiti kokku, et maa kuulub jagamatuna kahele Askanialasele ja pärast nende surma antakse need Magnuse poegadele. Ning pärast Welfide surma läheksid maad jälle Askanialastele. Et plaani ka peresidemetega tugevdada, abiellus Saksi-Wittenbergi Albrecht 1374. aastal Magnus II lese Katharinaga ja valis koduks Celle, mille tegi aastal 1378 residentsiks. Kaks veel alaealist poega abiellusid ka Askanialastega aastal 1386. Hertsog Friedrich abiellus kuurvürst Wenzeli tütre hertsoginna Annaga ja hertsog Bernhard laulatati samuti Wenzeli tütre hertsoginna Margaretega.
Vaenutegevuse jätkamine ja lõpetamine
[muuda | muuda lähteteksti]Sõjategevus algas taas, vaatamata rahulepingule. Aastal 1385 piirati ümber Ricklingeni loss, kus pesitses röövelparun Mandelsloh. Kui kiviheitemasinaga heidetud hiiglaslik rahn tabas hertsog Albrechti vägesid, sai ta sellega pihta ja suri 28. juunil 1385.
Magnuse pojad võtsid nüüd Lüneburgis võimu üle. Kuurvürst Wenzel, kes vastavalt keiserlikule seadusele tiitlit kandis, püüdis oma väimeest Bernhardit enda poole värvata. Kuid noorem vend Heinrich Leebe ei toetanud tema valitsemist ja pärast viljatuid katseid kokku leppida lahvatas sõda 1388. aasta kevadel taas. Wenzel pani ise, ilma Bernhardi abita, väed kokku, milles teda toetas Lüneburgi linn. Lahkudes Winsen an der Allerist, kavatses ta rünnata Cellet, mida hoidsid oma käes Heinrich ja tema ema. Ettevalmistuste käigus haigestus Wenzel raskelt. Legendi kohaselt ta ilmselt mürgitati. Igal juhul ei suutnud ta sõda jätkata, nii et 28. mail 1388 oli Heinrich lõpuks võidukas.