Lühikese jala väravatorn

Foto: Mike Peel, 6. mai 2024
Lühikese jala väravatorn on kaitsetorn Tallinna keskaegse linnamüüri edelalõigus vastu Toompea Suurt linnust (tänapäevase aadressiga Lühike jalg 10). Sellest põhja poole jääb Pika jala väravatorn ja lõuna poole jääb Tallitorn.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Väravatorn on trapetsoidse põhiplaaniga ja neljakorruseline, millest ülemine korrus pole säilinud (on hiljem ehitatud üles). Esimese korruse laoruumi võlvlaes oli luuk. Torni teiselt ja kolmandalt korruselt pääses linnamüürile. Neljas korrus oli algselt lahtine platvorm, mis rahuajal oli kaetud kaitsekatusega.
Värav
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis Lühikese jala värav
Torni põhjaküljel on astmeliselt tõusev võlvitud läbikäik kahe portaaliga, millest ülemise ukse ees oli langevõre.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lühikese jala väravatorn ehitati aastatel 1454–1456 ehitusmeister Hans Kotke juhtimisel. Varem asus väravatõke oletatavasti umbes Lühikese jala, Rataskaevu tänava ning Rüütli tänava ristumiskohal, praeguseks hävinud Toompea linnuse väravatõkke lähedal. Asukohta muudeti parema kaitsekorralduse huvides. Müür Lühikese ja Pika jala väravate vahel rajati umbes samal ajal, 15. sajandi keskel. Selle rinnatises olid laskeavad, kaitsekäigul varikatus. Müüri jalam kindlustati hiljem ulatuslikult tugimüüridega.
15. sajandil ehitati torni Toompeale suunatud laskeavad, seetõttu torni nimi olnud ka Usaldamatuse torn.[1]
Torn sai Liivi sõja ajal kannatada, seejärel ülemine korrus lammutati. 17. sajandil kasutati Tallitorni ja Lühikese jala torni vanglana.[2] Lühikese jala Väravatorni Must Munk ehk munk Justinus, keda on kirjalikult esmamainitud juba 1627. aastal, on jõudnud rahvapärimusse: ta on tänapäevalgi Tallinna vanalinna kuulsaima kummituse prototüüp.[3]
Torn sai kannatada ka Suures Põhjasõjas. 18. sajandil kohandati esimesed kaks korrust eluruumideks ning seintesse raiuti suured aknad, hiljem on need kinni müüritud.
1980. aastad
[muuda | muuda lähteteksti]Torni ülakorrus taastati 1980. aastatel oletataval algsel kujul, kuigi 15. sajandil oli torn ilmselt pealt avatud.
Torni alumisel korrusel tegutseb alates 1988. aastast vanamuusikaansambel Hortus Musicus.
Muuseumina
[muuda | muuda lähteteksti]Lühikese jala väravatorni ülemist korrust on võimalik külastada Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis, mis kuulub Tallinna Linnamuuseumi koosseisu. Muuseum moodustab üle 500 meetri pikkuse kompleksi, kuhu kuulub kolm Tallinna linnamüüri keskaegset torni: Kiek in de Kök, Neitsitorn ja Tallitorn tervikuna ning Lühikese jala väravatorni ülemine korrus.
Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]-
Lühikese jala väravatorn ja Lühikese jala värav, vaade Lühikeselt jalalt
-
Lühikese jala väravatorn
-
Lühikese jala väravatorn, vaade Taani kuninga aia ülemisest väravast, suvi 2011
-
Väravatorni tuulelipp
-
Lühikese jala värav vaadatuna all-linna poolt, suvi 2011
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Andri Ksenofontov. Linnamüür osutab lammutajatele vastupanu. Eesti Päevaleht, 15. august 2002
- ↑ Rudolf Kenkmann. Kõne Tallinna gildide ajaloost. Päewaleht nr 93, 4. aprill 1930
- ↑ Kaire Kenk-Jokinen. Väravatorni kummitus töötas eluajal timukana. Nelli Teataja nr 45, 19. november 2021
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Kristel Valk. "Lühikese jala torn ja värav". 2006. Käsikiri MTÜ Castellumi arhiivis
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]![]() |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lühikese jala väravatorn |