Lääne-lontmudil
| Lääne-lontmudil | |
|---|---|
 Lääne-lontmudil (Proterorhinus semilunaris) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Ahvenalised Perciformes |
| Sugukond |
Mudillased Gobiidae |
| Perekond |
Lontmudil Proterorhinus |
| Liik |
Lääne-lontmudil |
| Binaarne nimetus | |
|
Proterorhinus semilunaris (Heckel, 1837) | |
Lääne-lontmudil (Proterorhinus semilunaris) on väike ahvenaliste seltsi mudillaste sugukonda kuuluv kala.
Pärismaisena elab ta Musta merre suubuvates jõgedes ning Egeuse mere suubuvates Maritsa ja Struma jõgedes. Invasiivse liigina on ta levinud Põhja-Ameerikas Suure järvistu piirkonnas.
Eesti vetest leiti lääne-lontmudil 2020. aastal võõrliigina Sillamäe sadama lähistelt. Varem on teda Läänemeres kohatud ühel korral 2007. aastal Venemaa vetes.[1]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Täiskasvanud kala pikkus tavaliselt 9-10 cm. Keha on pruun ja laiguline, tavaliselt külgedel 5 tumedamat triipu. Ninasõõrmed on torukujulised ning ulatuvad üle alahuule. Esimesel seljauimel samuti tumedamad triibud. Vaagnauim meenutab iminappa.[2]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Lääne-lontmudil on segatoiduline, kes tarbib laias valikus põhjaselgrootuid, vahest ka kala- ja putukavastseid[3] , kalamarja ja usse.[4]
Elukoht ja levila[muuda | muuda lähteteksti]
Asustab mitmesuguseid aeglase vooluga või paigalseisva veega veekogusid alates suudmest kuni väikeste aeglase vooluga ojadeni; tavaliselt tihedas taimestikus või jämedates kivimites ning sageli väga rohkesti tagaveekogudes ja järvedes. Pesitseb ka veehoidlates ja kanalites. Lääne-lontmudil on invasiivne Doonau ja Reini jões, kus väidetavalt oli leviku põhjuseks peamise jõe ja veehoidlate kanalisatsioon või hüdroelektrijaamade tekitatud aeglaselt voolav vesi. Eelistab makrofüütide poolest rikkaid alasid, kuid teda on leitud ka liivase põhjaga aladelt.[5]
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimest korda koeb 1-2 aastaselt, tavaliselt ainult 1-2 korda, aprillist augustini. Emased võivad kudeda rohkem kui üks kord sigimisaja jooksul ja isased valvavad õõnsustesse ladestunud mune. Vastsed ja noorloomad on põhjaelanikud.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ ERR (1. oktoober 2020). "Eesti sai uue kalaliigi võrra rikkamaks". ERR. Vaadatud 25. mail 2023.
- ↑ "Tubenose goby | ontario.ca". www.ontario.ca (inglise). Vaadatud 25. mail 2023.
- ↑ French, John R. P.; Jude, David J. (1. jaanuar 2001). "Diets and Diet Overlap of Nonindigenous Gobies and Small Benthic Native Fishes Co-inhabiting the St. Clair River, Michigan". Journal of Great Lakes Research (inglise). 27 (3): 300–311. DOI:10.1016/S0380-1330(01)70645-4. ISSN 0380-1330.
- ↑ "Tubenose Goby | Wisconsin Sea Grant" (Ameerika inglise). 20. november 2018. Vaadatud 3. mail 2023.
- ↑ "Freshwater Tubenose Goby (Proterorhinus semilunaris) - Species Profile". USGS Nonindigenous Aquatic Species Database (inglise). Vaadatud 3. mail 2023.
- ↑ "Proterorhinus semilunaris, Western tubenose goby". fishbase.mnhn.fr. Vaadatud 30. aprillil 2023.