Kukkurkurat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kukkurkurat (perekond)

Tasdevil large.jpg

Kukkurkurat (Sarcophilus harrisii) on imetajaliik kukkurkärplaste sugukonnast, sugukonna suurim praegu elav esindaja.

Tänapäeval leidub teda veel ainult Tasmaanias; Austraalia mandril suri ta välja tõenäoliselt juba 14. sajandil. Kariloomade kaitseks peeti kukkurkuradile Tasmaanias 1930ndateni intensiivset jahti. Aastal 1941 võeti ta kaitse alla; kukkurkuradite populatsioon hakkas kasvama. 1990ndate lõpust hakkas liiki ohustama kukkurkuradi näokasvajahaigus (DFTD).

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Kukkurkuradid elavad tänapäeval ainult Tasmaanias.

Fossiilileidude põhjal arvatakse, et kukkurkuradid surid Austraalia mandril välja alles 14. sajandil. Tema väljasuremise põhjuseks peetakse dingode konkurentsisurvet ja küttimist Austraalia aborigeenide poolt. Nagu mõned teisedki kukkurkärplased, jäid kukkurkuradid ellu Tasmaania saarel, kus dingosid ei olnud.

Nomenklatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Erutunud kukkurkuradil lähevad kõrvad punaseks.

Kukkurkuradi omadused, mille järgi ta on nime saanud, on must karv, erutuse korral punaseks minevad kõrvad, väga ebameeldiv lõhn eriti erutuse korral, kaugele kostev kriiskamine ning agressiivne ja uudishimulik käitumine murtud saagi ja kõige muu suhtes.

Kukkurkuradi teaduslik nimetus on mitu korda muutunud. George Harris kirjeldas kukkurkuradit 1808 ning andis talle nimetuseks Didelphis ursina. Ent see nimetus oli juba 1800 antud tasmaania vombatile (tänapäeval Vombatus ursinus) ning seetõttu kehtetu. Aastal 1837 esitas Frédéric Cuvier uue perekonna Sarcophilus (kukkurkurat) ning liiginimetuseks ikka veel kehtetu liigiepiteediga Sarcophilus ursinus. Aastal 1838 kirjeldas Richard Owen kukkurkuradiga väga sarnast fossiilset materjali nimetuse Dasyurus laniarius all. Aastal 1841 andis Pierre Boitard nüüdisaegsele liigile nimetuseks Sarcophilus harrisii. Seejärel vaieldi kaua, kas väljasurnud liik Sarcophilus laniarius on nüüdisaegse liigiga identne; kui need oleks identsed, siis oleks Sarcophilus laniarius kukkurkuradi kehtiv nimetus. Uuemal ajal peab üha enam uurijaid fossiilileide omaette liigiks ning seetõttu nimetust Sarcophilus harrisii nüüdisaegse kukkurkuradi kehtivaks teaduslikuks nimetuseks.[1]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Uusimad fülogeneetilised uurimused näitavad, et kukkurkuradid on lähedases suguluses kukkurkärpidega; nad arvatakse samasse sugukonda. Väljasurnud kukkurhundiga on sugulus kaugem ja nad arvatakse eri sugukondadesse.

Anatoomia ja füsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kukkurkurat

Kukkurkuradid on suurimad tänapäeval elavad kukrulised. Isaste keskmine tüvepikkus on 65 cm, saba keskmine pikkus 26 cm ja kaal umbes 8 kg. Emastel on tüvepikkus keskmiselt 57 cm, saba pikkus 24 cm, kaal umbes 6 kg. [2]

Kukkurkurat on jässaka ja tugeva kehaehitusega. Esijalad on pisut pikemad kui tagajalad. Pea on lühike ja lai, hambad väga tugevad ning ideaalselt sobivad luude purustamiseks. Karv on must või tumepruun, välja arvatud valge kõritriip ja mõnikord valged laigud kerel.

Kukkurkuradid koguvad rasva sabasse. Haige kukkurkuradi tunneb sellepärast ära kõhna saba järgi. Erutatud kukkurkurat eritab vänget lõhna, mis ei jää alla vinuklaste omale. Kuulmine ja haistmine on väga hea, nägemine suhteliselt halb.

Kukkurkuradil on imetajate seas kõige suurem hammustusjõud võrreldes kehasuurusega.[3] Tema lõualuude suhteline tugevus tuleb eelkõige sellest, et tema pea on võrreldes kehasuurusega suur.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Don E. Wilson, DeeAnn M. Reeder (toim). Mammal Species of the World, kd 1, 3. trükk, 2005, lk 28.
  2. Eric R. Guiler. Tasmanian Devil. – Ronald Strahan (toim). Complete Book of Australian Mammals. The national photographic index of Australian wildlife, Angus & Robertson: London 1983, ISBN 0-207-14454-0, lk 27–28.
  3. Stephen Wroe, Colin McHenry, Jeffrey Thomason. Bite club: comparative bite force in big biting mammals and the prediction of predatory behaviour in fossil taxa. – Proceedings of the Royal Society of London. Series B: Biological Sciences, kd 272, nr 1563, 2005, lk 619–625. Veebiversioon.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]