Kosmoseõigus
Kosmoseõigus on rahvusvahelise avaliku õiguse haru, mille eesmärk on luua võimalikult lihtsad ja selged reeglid riikidevahelise kosmoseteemalise suhtluse reguleerimiseks. Vajadus inimeste kosmosetegevuse reguleerimiseks tekkis eelkõige rakettide arendamisega ning nende kasutamisega Teises maailmasõjas.[1]
Kosmoseõigus enne 1960. aastat[muuda | muuda lähteteksti]
Kosmoseõigus sai alguse enne 1960. aastaid, kui esimesed juristid hakkasid kosmoseõigusest rääkima. Kosmoseõigusele kui rahvusvahelise avaliku õiguse harule panid aluse Sputniku kosmosesse saatmine 1957. aastal, Lunik II kosmosesse saatmine 1959. aastal ning juba paljude satelliitide olemasolu Maa orbiidil.[2] Esialgu oli tegevus kosmoses peamiselt juhitud USA ja Nõukogude Liidu sõjalistest kaalutlustest ning nende kasutus tsiviilkäibes oli teisejärguline. Alles hiljem hakati saatma kosmosesse sidesatelliite, mis ei olnud enam sõjalises mõttes olulised.[3] Esimeste kosmoseriikide Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu omavahelisi suhteid reguleeris ÜRO Avakosmose Rahumeelse Kasutamise Komitee (ingl The UN Committee on the Peaceful Uses of Outer Space), millel õnnestus 1958. aastal panna Nõukogude Liitu ja Ameerika Ühendriike ühiselt tegutsema.[4]
Kosmoseõigus toetub kosmose vabaduse põhimõttele ehk ideele, et kosmos ei kuulu ühelegi riigile. Kosmose vabaduse põhimõtet võis vaadelda kahel viisil:
– kui res nullius ehk omand, mis ei kuulu kellelegi;
– kui res communis ehk omand, mis kuulub kõigile.
Kuna res nullius’e puhul on võimalik igamine, siis ei olnud see vaade kosmoseõigusele sobilik.[5] Kosmose vabaduse põhimõttele allusid ka taevakehad, sest nende uurimist vaadeldi kui kosmosetegevust. Nende puhul lähtutakse suveräänsuse põhimõttest, mille kohaselt need ei kuulu res communis’e ehk kõigi riikide ühise omandi alla, sest see annaks riikidele õiguse võidelda taevakehade territooriumide üle.[6]
Kuigi riigid on vastu võtnud enda riigisiseseid kosmoseseadusi, on enamik kosmoseõigust puudutavaid norme siiski rahvusvahelises õiguses. Alates 1958. aastast on peamine töö kosmoseõigusega toimunud ÜRO Avakosmose Rahumeelse Kasutamise Komitees.[7]
Kosmoseõigus 1960.–2000. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]
Lepingud ja konventsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Avakosmose leping (1966)[muuda | muuda lähteteksti]
1966. aastal võeti vastu avakosmose leping (ingl Outer Space Treaty) ning see jõustus 1967. aastal. Avakosmose leping oli kõige olulisem kosmoseõiguse dokument 1960.–2000. aastatel. Kuna see on panustanud märkimisväärselt tänapäevasesse rahvusvahelisse õigusesse, siis mõne arvamuse kohaselt on tegu kosmoseõiguse Magna Cartaga. Avakosmose lepingus sisalduvad printsiibid:
– Riigid peavad avakosmose kasutamisel ja uurimisel koos töötama ning koostöö peab olema kasulik kõigile riikidele;
– Riigid võivad vabalt uurida ja kasutada avakosmost ning teha neis koostööd;
– Avakosmos ja taevakehad ei kuulu ühelegi riigile;
– Avakosmose leping sõnastab põhireeglid vastutusest: riigid vastutavad oma kosmosetegevuse eest rahvusvahelistes institutsioonides.[8]
Päästmise leping (1968)[muuda | muuda lähteteksti]
Päästmise leping (ingl the Rescue Agreement) kohustab riiki aitama hätta sattunud astronaute hoolimata nende rahvusest.[9]
Lepingu artiklis 1 nimetatakse, mida riik peab tegema, kui neil on informatsiooni hätta sattunud astronautide kohta.
– Peab kohe teavitama selle riigi ametivõime, kes kosmosemissiooni teele saatis.
– Kui eelnevat ei ole võimalik teha, näiteks kui ei suudeta kindlaks teha, keda tuleks teavitada, tuleb teha avalik teadaanne kõiki vajalikke meetmeid kasutades.
– Peab teavitama ÜRO peasekretäri, kes peaks informatsiooni edasi andma, kasutades kõiki tema käsutuses olevaid vajalikke meetmeid.[10]
Vastutuse konventsioon (1972)[muuda | muuda lähteteksti]
Vastutuse konventsioon (ingl the Liability Convention on the International Liability for Damage Caused by Space Objects) võeti vastu 1972. aastal. Selle alus on avakosmose lepingu artikkel 7, millele vastutuse konventsioon lisab palju uusi definitsioone.[9]
Artiklis 1 antakse definitsioonid sõnadele "kahju" (ingl damage), "teele saatma" (ingl launching) ja "saatjariik" (ingl launching State). Artiklites 2–4 räägitakse süülisest ja täielikust vastutusest ning sellest, milline riik teatud olukorras vastutab. Artiklis 12 sätestatakse, millist õigust mingil juhul kohaldatakse.[11]
Avakosmosesse lastud objektide registreerimise konventsioon (1974)[muuda | muuda lähteteksti]
Avakosmosesse lastud objektide registreerimise konventsioon (ingl the Convention on Registration of Objects Launched into Outer Space) võeti vastu ÜRO Peaassambleel ning põhineb avakosmose lepingu artiklil 8.[12] Registreerimise konventsiooni artikkel 1 sätestab vajalikud mõisted, näiteks "kosmose objekt" (ingl space object) või "registrit pidav riik" (ingl state of registry). Artiklis 2 räägitakse, mis riigi registrisse kosmose objekt kuulub.[13] Neid riike, kes objekti teele saadavad, võib korraga olla kaks või enam. Sellisel juhul peavad riigid ise kokku leppima, kes objekti registrisse kannab.[12]
Leping tegevuste kohta Kuul ja muudel taevakehadel (1979)[muuda | muuda lähteteksti]
Leping tegevuste kohta Kuul ja muudel taevakehadel (ingl Agreement Governing the Activities of States on the Moon and Other Celestial Bodies) kehtib 1979. aastast. Selle lepingu alus on avakosmose lepingu artiklid 1, 2, 11 ja 12.[14]
Lepingu artiklis 3 sätestatakse, et riigid võivad Kuud kasutada üksnes rahumeelsetel kaalutlustel. Artikli 11 lg 1 kohaselt on Kuu ja sellel asuv looduslik vara kogu inimkonna ühisvara.[15]
Euroopa Kosmoseagentuuri konventsioonid 1975.–1980. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa Kosmoseagentuur tegutseb faktiliselt 1975. aastast, kuid jõustati alles 1980. aastal. Asutamise konventsiooni pooled olid mitmed Euroopa riigid: Rootsi, Šveits, Saksamaa, Taani, Itaalia, Suurbritannia, Belgia, Holland ja Hispaania. Peale 1980. aastat liitusid veel Prantsusmaa, Iirimaa, Austria, Norra, Soome ja Portugal. Kosmoseagentuuri loomiseks liitus Euroopa Kosmoseuuringute Organisatsioon Euroopa Kosmosesõidukite Kandurite Ehitamise ja Arendamise Organisatsiooniga (ingl vastavalt European Space Research Organisation ja the European Organisation for the Development and Construction of Space Vehicle Launchers). Artiklis 2 sätestatakse, et agentuuri liikmed on need riigid, kes on andnud nõusoleku koostööks ning nõustunud pika aja jooksul kohaldama Euroopa kosmosepoliitikat.[16]
Satelliidid[muuda | muuda lähteteksti]
Satelliidid on tänapäeval enim levinud kosmoseobjektid, mis viiakse Maa orbiidile ning millega seal töötatakse. Satelliitide kasutamisele on seatud ranged reeglid, muu hulgas see, et satelliit peab alati püsima sellele määratud orbiidil. Kui satelliit on oma eluea lõpetanud, siis muudetakse selle orbiiti ning pannakse see surnuaia orbiidile, kus on ka kõik teised juba töö lõpetanud satelliidid.[17]
Vaidluste lahendamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna tegevus kosmoses muutub järjest populaarsemaks, siis tuleb ette ka rohkem õnnetusi. Õnnetused toovad omakorda kaasa vaidlusi eri riikide vahel. Ühe õnnetusega võib olla seotud rohkem kui kaks eri riiki (näiteks riik, kelle territooriumil õnnetus juhtub ehk kelle territooriumile kukuvad satelliidi jäänused; riik, kes asja kosmosesse saatis; satelliidi omanik; kolmandad puudutatud isikud; kindlustusfirmad jne.) 1960.–2000. aastate vahel toimus palju õnnetusi, mis tekitasid vajaduse reguleerida vaidluste lahendamist. Näiteks, 1979. aasta juulis kukkus Austraalia kohal alla Skylab või 1983. aastal kukkus 402 Cosmose reaktori tuum India ookeani. Avakosmose lepingu artiklites 3 ja 9 viidatakse, et vaidluste lahendamiseks kasutatakse üldisi rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.[18]
Kosmoseõigus alates 2000. aastast[muuda | muuda lähteteksti]
2003. aastal avaldas Euroopa Komisjon koostöös Euroopa Kosmoseagentuuriga rohelise raamatu (ingl Green Paper)[19] oluliste valikutega seotud küsimuste tõstatamiseks. Huvipoolte vastuseid plaaniti kasutada valge raamatu (ingl the White Paper)[20] koostamisel. Roheline raamat hõlmas selliseid teemasid nagu iseseisev pääs kosmosesse, rahvusvaheline koostöö, kodanike turvalisuse suurendamine. Roheline raamat põhineb arusaamal, et kosmost tuleb vaadelda üleilmsel tasandil.[21] Valge raamatu peamine mõte on, et Euroopa vajab laiendatud kosmosepoliitikat.[22]
Eesti ja kosmoseõigus[muuda | muuda lähteteksti]
2013. aastal saadeti kosmosesse Eesti esimene satelliit ESTCube-1.[23] Enne satelliidi välja saatmist oli vaja Eesti kosmoseobjektide registrit ja kosmoseseadust. Register on Eestis praeguseks olemas, kuid puudub kosmoseseadus. Eesti liitus Euroopa Kosmoseagentuuriga 4. veebruaril 2015. aastal.[24] 2017. aastal tõstatati rahvusvahelisel plenaaristungil Eesti vajadus võtta enne järgmise satelliidi välja saatmist vastu kosmoseseadus.[25] Liisa Oviir rõhutas pleenumil, et kuigi rahvusvahelisi seadusi on jätkuvalt vaja, muutuvad järjest olulisemaks ka üksiku riigi huve silmas pidavad riiklikud seadused.[26] 2019. aasta alguse seisuga töötatakse ka ESTCube-2 kallal.[27]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ P. Jankowitsch (2015). Handbook of Space Law. Glos. Lk 1.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 21.
- ↑ S. Hobe. "The Impact of New Developments on International Space Law (New Actors, Commercialisation, Privatisation, Increase in the Number of "Space-faring Nations")". Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 22.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 22, 23.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 24.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 28.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 31, 32.
- ↑ 9,0 9,1 J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 36.
- ↑ "Agreement on the Rescue of Astronauts, the Return of Astronauts and the Return of Objects Launched into Outer Space". Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ "Convention on International Liability for Damage Caused by Space Objects". Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ 12,0 12,1 J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 41.
- ↑ "Convention on Registration of Objects Launched into Outer Space". Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 44, 45.
- ↑ "Agreement Governing the Activities of States on the Moon and Other Celestial Bodies". Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 47-49.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 77.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 95-98.
- ↑ Green Paper - European Space Policy. Eur-Lex, CELEX: 52003DC0017.
- ↑ White paper - Space: a new European frontier for an expanding Union - An action plan for implementing the European Space policy. Eur-Lex, CELEX: 52003DC0673.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 114-115.
- ↑ J. L. van de Wouwer, F. Lambert (2007). European Trajectories in Space Law. Luksemburg. Lk 117, 120.
- ↑ "ESTCube-1". Originaali arhiivikoopia seisuga 19.01.2019. Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ "Eesti ja Euroopa Kosmoseagentuur". Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ "Ekspert: Eesti vajab kosmoseseadust enne järgmise satelliidi väljasaatmist". Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ "Liisa Oviir: Eestis võiks alata arutelu kosmoseseaduse vajalikkusest". Originaali arhiivikoopia seisuga 19.01.2019. Vaadatud 14.01.2019.
- ↑ "ESTCube-2". Originaali arhiivikoopia seisuga 19.01.2019. Vaadatud 14.01.2019.