Kongo paabulind

Allikas: Vikipeedia
Kongo paabulindude paar Antwerpeni loomaaias

Kongo paabulind (Afropavo congensis) on linnuliik faasanlaste sugukonnast, perekonna Afropavo ainus liik.

Nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Liik kirjeldas alles 1936. aastal James Paul Chapin.

Levik ja arv[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on levinud Kongo nõo põhjaosas Kongo jõgikonna vihmametsades Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Nende arv hinnatakse 3000 ja 15 000 vahele.[1]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kongo paabulinnu keskmine kehasuurus on väiksem kui sini- ja rohe-paabulinnul. Isased kasvavad 64 kuni 70 cm pikkuseks, sabad 23 kuni 26 cm pikkuseks. Emaste pikkus ulatub 60 kuni 63 sentimeetrini, sabad kasvavad 19,5 kuni 22,5 cm pikkuseks. Kaal on 1135 kuni 1154 g.

Isane

Isastel kongo paabulindudel on tihe kare valge (osalt must) sulekroon, mis võib olla päris lühike; nende kaelal on sulgedeta piirkonnad, mis on eri isenditel erineva suurusega (sulgedeta kurgupiirkond on punane). Nende täiskasvanusulestik, mille nad omandavad kaheaastaselt, on lillakassinine (pealtiiva kattesuled, rinnasuled, sabasulgede ots), must ja pronksroheline (seljal). Nokk on tinahall, jalaotsad hallid. Kummalgi jalal on pikk kannus.[1]

Emased on roostepruunid, selg ja tiivad on läikivrohelised. Tal on lühike pruun kroon.[1]

Häälitsused[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti on kuulda duetti, mida korratakse 20 kuni 30 korda. Isane toob kuuldavale kõrge "gou", emase vastus on madal "goua". Duetile eelneb tavaliselt vali "rrohoho-oa".[1]

Elupaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Kongo paabulind on pelglik ja looduses nähakse teda vähe. Ta elab tasandikuvihmametsades madalamal kui 1200 m ja väldib piirkondi, mis on inimasustusele ja maanteedele lähemal kui 25 km.

Ta elab mitmesugustes metsades, kuid sageli seostatakse teda veelahkmenõlvadega, kus on õhuke muld, millel kasvab kuiv avatud põõsarindega mets.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on omnivoor, tõenäoliselt moodustavad suure osa toidust termiidid. Ta sööb muu hulgas puude vilju, putukaid ja teisi selgrootuid.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Haudeaeg oleneb kohalikust vihmaperioodist. 300 km ekvaatorist lõuna pool nähakse noorlinde jaanuaris ja veebruaris.

Vangistuses teevad nad pesa, mis on ainult nõgus platvorm, umbes 1,5 m kõrgusele põõsastele või puudele. Tavaliselt munevad nad kaks või kolm, harvem kuni kuus muna, ning hauvad neid 27 või 28 päeva. Tibudel on udusuled, mis on seljal mustad kuni mustjaspruunid, kõhu all kollakasvalged. Tiivad on kaneelpruunid.

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kongo paabulind on ohualdis. Arvatakse, et neid on vähe ja nende arv kahaneb küttimise ja munade kogumise ning elupaikade kaotuse tõttu metsaraiumise, kaevanduste ja põllunduse mõjul. Ebasoodsat mõju avaldavad sõda ja pagulased. Asurkond on fragmenteerunud.[1]

Antwerpeni loomaaed alustas 1962. aastal kongo paabulinnu kasvatamise ja uurimise programmi. Teda kasvatatakse ka teistes loomaaedades. Raskusi valmistab kongo paabulinnu vastuvõtlikkus haigustele. Liiki saab kaitsta Maiko rahvuspargis ja tõenäoliselt Salonga rahvuspargis. Kongo paabulinnud elavad ka Okaapide faunakaitsealal ja Kahuzi-Bienga rahvuspargis.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Josep del Hoyo jt. Handbook of the Birds of the World, kd 2 (New World Vultures to Guinea Fowl), Lynx Edicions 1994. ISBN 84-87334-15-6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]