Kohustis
Kohustis (inglise keeles liability) on raamatupidamiskohustuslase eksisteeriv kohustus, mis tuleneb mineviku sündmustest ja millest vabanemine eeldatavalt vähendab majanduslikult kasulikke ressursse.[1]
Majanduses tuleb eristada kohustist ja kohustust, mis ei ole sünonüümid, ning samuti eristatakse neid mõisteid rahvusvahelistes standardites. Kohustus (ingl obligation) on vajadus või vastutus tegutseda või käituda kindlal moel. [2]
Raamatupidamises kajastatakse ettevõtte kohustisi bilansis. Bilansiskeemil on kaks poolt: aktiva ja passiva. Ettevõtte varad kajastatakse aktivas ning kohustised ja omakapital passivas. Aktiva ja passiva peavad olema alati võrdsed ehk tasakaalus. Kohustised ja omakapital on ettevõtte vara soetamise allikad: kui ettevõttel on vara, siis on see millegi arvelt soetatud. Seetõttu kohustised näitavadki, kui palju on hetkeseisuga ettevõttel vara soetatud võlgu. [3]
Tavaliselt on kohustis rahaliselt hinnatav nõue ettevõttele ning selle rahuldamiseks peab ettevõte loobuma oma varast. Enamasti on loovutav vara raha. Kohustised on näiteks võlad tarnijatele (ostetakse kaupa/teenust – tasutakse hiljem arvega, tekib võlg tarnijatele; arvestatakse palka – tekib võlg töövõtjale ja seaduse järgi maksuvõlg) ning nende täitmiseks tuleb ettevõttel loobuda oma varast. Kohustis ei pruugi tekkida alati kohe, vaid ka mõne aja möödudes. Näiteks kui ostetakse kaupa, siis tekib võlg tarnijale, arvet ei tasuta õigel ajal ja hiljem lisandub arvele intress ning tekib lisaks arve maksmise kohustusele intressi maksmise kohustis. [4]
Varad=Kohustised+Omakapital
Jagunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Maksetähtpäevast lähtudes jagatakse kohustised lühi- ja pikaajalisteks. Lühiajalised kohustised tuleb tasuda hiljemalt aasta jooksul. Pikaajaliste kohustiste tasumise tähtaeg on üle ühe aasta.
Lühiajalised kohustised[muuda | muuda lähteteksti]
Kohustis liigitatakse lühiajaliseks, kui[5]:
- see hüvitatakse ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul;
- seda hoitakse peamiselt kauplemiseesmärgil;
- selle maksetähtaeg on bilansipäevast arvestades üks aasta või alla selle.
Laenukohustiste liigitus[6][muuda | muuda lähteteksti]
- lühiajalised laenud − tagasimakse tähtajaga kuni üks aasta ja võlakirjad, mille alla kuuluvad tagatiseta võlakohustised juriidilistele isikutele, ettevõtetele;
- pikaajaliste laenukohustiste tagasimaksed järgmisel perioodil − pikaajaliste laenude põhisumma osa, mis makstakse tagasi järgmisel perioodil ja mille võrra vähendatakse pikaajalise laenu jääki, nt kapitalirent;
- konverteeritavad ehk ühest vääringust teise ümber hinnatavad võlakohustised − lühiajalised vahetusvõlakirjad või eelisaktsiad.
Võlgade ja ettemaksete liigitus[6][muuda | muuda lähteteksti]
- võlad tarnijatele − võlad ostetud kaupade või teenuste eest ja tarnijatelt saadud ettemaksed;
- võlad töövõtjatele − palgavõlg, mis on arvestatud, kuid veel välja maksmata. Samuti arvestatud, kuid välja maksmata puhkusetasu;
- maksuvõlad − arvestatud, kuid tasumise tähtaeg pole veel saabunud, näiteks käibemaks, palgaga seotud sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaksed, tulumaks, kogumispensioni makse;
- muud võlad − viitvõlad, mis on arvestatud ja kuludesse kantud, kuid välja maksmata, või mille maksetähtaeg pole veel saabunud, näiteks välja maksmata dividendid;
- saadud ettemaksed − ettemakstud rent või klientide tasutud teenuste/kaupade ettemaksed, mis ei ole veel kantud ettevõtte tuludesse.
Lühiajalised eraldised[muuda | muuda lähteteksti]
Lühiajaline eraldis on tõenäoliselt võimalik kohustis, mille aeg või summa ei ole teada ning mis võib muutuda tegelikuks kohustiseks mingi aja möödudes. Tuleb hinnata kõige tõenäolisemas summas, näiteks garantiikohustis. [4]
Pikaajalised kohustised[muuda | muuda lähteteksti]
Pikaajalise kohustise korral on maksetähtaeg bilansi koostamise päevast arvates üle ühe aasta, samuti kuuluvad pikaajaliste kohustiste hulka kõik muud kohustised, mis ei liigitu lühiajaliste kohustiste alla.[4]
Pikaajalised laenukohustised[muuda | muuda lähteteksti]
Pikaajalised laenukohustised on vääringud, mida ei saa ümber arvestada teise vääringusse[4]:
- pikaajalised võlakirjad, põhiosa laenust või kapitalirendist, mille tagasimakse kuupäev on hiljem kui üks aasta;
- vääringud, mida saab ümber arvestada, ehk võlakirjad, mille lunastamise päeval on omanikul õigus need ümber vahetada ettevõtte aktsiate või osade vastu.
Muud pikaajalised võlad[muuda | muuda lähteteksti]
Muud pikaajalised võlad on võlad, mille tagasimakse tähtaeg on rohkem kui üks aasta ja ei liigitu lühiajaliste kohustiste alla, näiteks võlg tarnijale või tütarettevõttele ning saadud ettemaksed.[6]
Pikaajalised eraldised[muuda | muuda lähteteksti]
Pikaajalised eraldised, mis tõenäoliselt teostuvad hiljem kui ühe aasta pärast ning mille aeg ja määr pole bilansi koostamise ajal teada, näiteks kohtuvaidlustega seotud kulud [5].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Raamatupidamise seadus. Riigi Teataja, Vastu võetud 20.11.2002
- ↑ Alaver, L., & Alaver, J. (2017). Finantsarvestus. Tallinn: Deebet.
- ↑ Otsus-Carpenter, M. (2014). "Väikeettevõtte raamatupidamine". Tallinn: Äripäev.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Alaver, L., & Alaver, J. (2009). "Finantsarvestus". Tallinn: Deebet.
- ↑ 5,0 5,1 Rahandusministeerium. (2017). Eesti Finantsaruandluse standard 2017. RTJ2 – Nõuded informatsiooni esitusviisile raamatupidamise aruandes.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Kütt, J. (2009). "Sissejuhatus raamatupidamisse". Tallinn: Külim.