Kogu omamiskulu
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2018) |
Kogu omamiskulu (inglise keeles total cost of ownership või TCO) on vara ostu-, paigaldus-, kasutamis-, uuendamis- ja haldamiskulud kokku. Alternatiivide vahel valides, peaks ostja arvesse võtma, et kõige madalama ostuhinnaga variant ei pruugi olla pikas perspektiivis kõige kasulikum, vaid kõige madalama omamiskuluga vara on üldiselt praktilisem ja mõistlikum ost. Ostujärgsed kulutused võivad olla mahukad ja tihti ettearvamatud.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
TCO analüüsist hakati rääkima rohkem 1980. aastate lõpus, kui infotehnoloogia haru analüütikute uuringud leidsid suuri erinevusi IT-süsteemide ostuhinnal ja haldamishinnal. Suurettevõtte IBM konkurendid tõid välja oma TCO analüüsi tulemused ning sellega tõestasid, et IBM tehnoloogiat viie aasta vältel hallata on äärmiselt kulukas. Süsteemi kogu omamiskulu IBM-lt riist- ja tarkvara ostnud ettevõttele läks maksma 5–10 korda rohkem kui süsteem ise maksis.[2]
Kogu omamiskulu analüüsi populariseeris Gartner, Inc. aastal 1987, mis on üks USA suurimaid uurimis- ja nõustamisteenuseid pakkuv ettevõte, mis keskendub infotehnoloogiale. Sel ajal analüüsitigi peamiselt ainult infotehnoloogia valdkonnas tegutsevaid ettevõtteid, kuid mõni aasta hiljem laiendati uuringuid ning hakati analüüsima ka muudes majandusharudes tegutsevaid organisatsioone.[3]
Kasutusvaldkond[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval kasutatakse kogu omamiskulu analüüsi ostuvalikute puhul ning peamiselt vara puhul, millel on kõrged haldamiskulud vara omamise vältel. Näiteks kasutatakse TCO analüüsi arvutisüsteemide, sõidukite, hoonete, laboriseadmete, meditsiiniseadmete, tehase masinate jms ostu puhul.
Nüüdisaegne põhjalik analüüs hõlmab lisaks ostujärgsetele kuludele ka teisi aspekte, mida ostja väärtustab. Nendeks on näiteks eelarve koostamine ja planeerimine, erinevate müüjate pakkumiste hindamine, liisingu või välja ostmise võrdlus, kui ka vara elutsükli käitlemine.
Kogu omamiskulust ei räägita ainult ettevõtete puhul, vaid mõiste on kasutuses ka eraisikute vara ostujärgsete kulude hindamise puhul. Näiteks kui eraisik planeerib auto ostu, siis lisaks ostuhinnale peab arvestama ka kuludega, mis auto kasutamiseks lisanduvad. Nendeks on näiteks kindlustus, kütus, parandamine ja amortisatsioon.[1]
Kogu omamiskulu analüüsi rakendamine projektide kirjutamisel ja projektide läbiviimisel tagab suure tõenäosusega parema ülevaate kuludest. Lisaks aitab TCO analüüs langetada otsust erinevate toote- või teenusepakkujate vahel, kui pakkujaid on palju ja vaja on leida optimaalseim pakkumine. Projektide puhul analüüsitakse kogu omamiskulu sarnaselt ettevõttega – leitakse kõikvõimalikud alternatiivid, mida erinevad pakkujad pakuvad, koostatakse ning arvutatakse kokku kuludest ülevaade ning seejärel analüüsitakse tulemusi võrreldes lõpliku kogu omamiskulu ning väärtust projektidele.
Lisaks ostualternatiivide kaalumisele, kasutatakse kogu omamiskulu analüüsi, et valida kas toote või teenuse ostmise või rentimise vahel. Teenuse rentimist infotehnoloogia valdkonnas nimetatakse teenusele orienteeritud infotehnoloogia arhitektuuriks. Tihti võib olla, et teenusepõhine lähenemine annab parema ülevaate jooksvatest kuludest ja ka madalama omamiskulu.[4]
Kogu omamiskulu analüüs[2][muuda | muuda lähteteksti]
TCO analüüs algab sellest, kui omanik defineerib vara, mida ta soovib osta, ning vara eluea ehk kui kaua ta plaanib seda kasutada, mida üldiselt väljendatakse aastates. Sellele järgneb oluliste kulude kategoriseerimine, mis vara kasutamise ajal esineda võivad. TCO analüüs sisaldab kahte kulude kategooriat – kindlad kulud ning peidetud kulud. Kindlad kulud on vara ostuhind ning haldamiskulud, mis on tingitud garantiikuludest, hooldustööst ja muudest teenustest, mida vara kasutamisel võib vaja minna. Peidetud kulud on kulud, mida esmasel ostu planeerimisel ei pruugita arvesse võtta. Peidetud kulud võivad olla järgnevad:
- soetamiskulud (tellimine, kätte saamine, inventuuri arvestamine);
- vara uuendamise kulud;
- seadistamise ja kasutuselevõtu kulud (transportimine, installeerimine);
- opereerimiskulud (palga maksmine inimesele, kes seadet kasutab, elektri tarbimise kulu, kütusekulu);
- infrastruktuuri toetavad kulud (valgustuse kulud, vara soojendamise või jahutamise kulud, IT-toe kulud);
- keskkonda mõjutavad kulud (varast tekkivate jäätmete kõrvaldamine, puhastamine ja saastekontroll);
- kindlustuskulud;
- turvakulud (füüsilised turvakulud ehk vajaduse korral lukkude paigaldamine ning elektroonilised turvakulud ehk näiteks turvatarkvaraga seonduvad kulud);
- finantseerimiskulud (kulud seoses laenu ja intressi tagasi maksmisega)
- kasutusvõimetusest tingitud kulud (kui vara peaks mingil ajaperioodil olema kasutuskõlbmatu, siis sellest tulenevad kulud)[5]
Vastavalt sellele, mis varaga on tegemist, ei tule kõikide eelpool mainitud kuludega arvestada, kuid peidetud kulusid võib olla ka rohkem. See kõik oleneb vara tüübist ja kasutusvaldkonnast.
Kogu omamiskulu arvutamise näide[muuda | muuda lähteteksti]
Kogu omamiskulu arvutamiseks on mitmeid võimalusi, kuid üheks lihtsamaks ja ühiselt mõistetavaks on TCO = I + O + M + D + P - R, kus TCO tähendab kogu omamiskulu.
I (Initial cost) tähendab ostuhinda.
O (Cost of Operation) tähendab opereerimiskulusi ehk paigaldus-, testimis- ja väljaõppekulusid.
M (Cost of Maintenance) tähendab haldamiskulusi ehk parandamine, puhastamine ja inspekteerimine.
D (Cost of Downtime) tähendab kasutusvõimetusest tulenevaid kulusid.
P (Cost of Production) tähendab tootmiskulusid ehk kahel erineval ? on suure tõenäosusega erinev tootlikkus, toodetava kvaliteet ja keskkonda mõjutavad kulud.
R (Remaining Value) tähendab amortisatsiooni ehk seadme väärtust peale kasutusperioodi.
Valemi rakendamiseks tuleb leida kahe erineva seadme kulud ning neid võrrelda. Näitena valime kaks hüpoteetilist metallitöötlemise tööpinki, mille kasutuseaks on 10 aastat.[6]
| Rahasumma tuhandetes eurodes (€) | I | O | M | D | P | R |
|---|---|---|---|---|---|---|
| Tööpink A | 15 | 6 | 50 | 18 | 95 | 4 |
| Tööpink B | 40 | 8 | 23 | 35 | 70 | 16 |
Tööpink A maksab 15 000 eurot, selle opereerimiskulud on 6 000 eurot, haldamiskulud 50 000 eurot, kasutusvõimetusest tulenevad kulud 18 000 eurot, tootmiskulud 95 000 eurot ning seadme väärtus peale kümmet aastat on 4 000 eurot.
Tööpink B maksab 40 000 eurot, selle opereerimiskulud on 8 000 eurot, haldamiskulud 23 000 eurot, kasutusvõimetusest tulenevad kulud 35 000 eurot, tootmiskulud 70 000 eurot ning seadme väärtus peale kümmet aastat on 16 000 eurot.
Tööpingi A kogu omamiskulu on valemist tuletatuna 180 000 eurot ning tööpingi B kogu omamiskulu on 160 000 eurot. Sellest saab järeldada, et tööpink B on optimaalsem valik, kui tööpink A, kuigi tööpink A ostuhind on üle poole madalam.
Kogu omamiskulu analüüsi eelised[muuda | muuda lähteteksti]
TCO analüüs aitab mõista ostjal kogu vara reaalselt maksumust ning toob välja ka peidetud kulud, millega esmasel planeerimisel tihti ei arvestata. Lisaks sellele aitab kogu omamiskulu analüüs ennetada ja anda aimu kuluprobleemidest, mis võivad esineda. TCO analüüsi rakendades saab lihtsalt võrrelda mitut erinevat varaobjekti ning vastavalt sellele valida välja optimaalsem ehk see mille kogu omamiskulu tuleb madalam. Lisaks koostades kogu omamiskulu analüüs erinevate varaobjektide vahel, saab koostaja erinevate varustajate vahel luua võrdluse, mille abil saab hinnata nende tulemuslikkust. See on vajalik edasiste koostöövõimaluste nägemiseks varustajatega. Analüüsi tulemusel paraneb ettevõtte või eraisiku võime teha otsuseid ning ettevõtte puhul ka sisemine- ja välimine kommunikatsioon.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Investopedia. "Total Cost Of Ownership - TCO". Investopedia.
- ↑ 2,0 2,1 Marty Schmidt. "Total Cost of Ownership TCO Analysis". Business Case Analysis.
- ↑ "Total cost of ownership (TCO)". Wikipedia.
- ↑ Ivo Suursoo (14. juuni 2005). "Firma väärtusahelas peab info liikuma reaalajas". Äripäev.
- ↑ 5,0 5,1 Lisa M. Ellram (1995). "Total cost of ownership: An analysis approach for purchasing". Emerald Insight.
- ↑ "How to Calculate Total Cost of Ownership".