Kogemusmasin

Kogemusmasin on mõtteeksperiment, mille esitas filosoof Robert Nozick oma 1974. aastal ilmunud raamatus "Anarhia, riik ja utoopia". See on üks tuntuim katse ümber lükata eetiline hedonism – kujutades ette valikut igapäeva reaalsuse ja nähtavasti eelistatuma tehniliselt simuleeritud reaalsuse vahel.

Kui hedonismi peamine väide on, et nauding on ainus ja tõeline hüve, siis ükskõik, milline elu osa, mis ei paku naudingut, ei suurenda ka inimese heaolu. Selline vaade levib peamiselt klassikaliste utilitaristide seas. Nozick vaidleb sellele väitele vastu ja näitlikustab kogemusmasina mõtteeksperimendiga. Kui ta suudab tõestada, et on ka midagi muud kui nauding, mis inimese heaolu tõstab, siis on ta hedonismi ümber lükanud.

Mõtteeksperiment

Nozicki mõtteeksperiment kõlab järgmiselt:

• Kujutage endale ette masinat, mis annaks teile mistahes soovitud kogemuse. Mõtteeksperimendis on psühholoogid välja mõelnud viisi, kuidas stimuleerida inimese aju ja tekitada nauditavaid kogemusi, mida inimene ei oskaks eristada meie tavaelulistest kogemustest. Nozicki küsimus on, et kas me sellise võimaluse olemasolul eelistaksime masinat päris elule. Kas minna masinasse või mitte? Kas miski muu peale selle, kuidas meie elud meile seestpoolt tunduvad, võiks olla oluline otsustamisel?

Robert Nozick usub, et kui nauding oleks ainus sisemine väärtus, siis oleks inimestel ülekaalukas põhjus kasutada kogemusmasinat õnnetunde esile kutsumiseks.

Esialgsed murekohad

Esimene murekoht on see, et kes siis masinaid juhiks, kui kõik tahaksid ennast masinatega ühendada. Nozick palub meil seda probleemi ignoreerida, sest see ei mõjuta oluliselt tema mõtteeksperimenti. Me võime ka lähtuda eeldusest, et need masinad on nii hästi disainitud, et järelevalve ei ole vajalik.

Mõtteeksperiment on avatud ka mitmetele erinevatele võimalustele ja tõlgendustele. Näiteks pakub Nozick välja võimaluse oma tulevane elu masinas ette planeerida või siis võimaluse ennast aeg-ajalt järgssie tsükli planeerimiseks masinast lahti ühendada. Kuigi ka need lisavad arutlusele huvitava mõõtme, siis ei mõjuta need variandid mõtteeksperimendi argumenti.

Argument

P1: Kui kõige olulisem on kogeda nii palju naudinguid kui võimalik, siis kui me kogeme rohkem naudinguid tehes x tegevust kui y tegevust, pole meil mingit põhjust teha y tegevust üle x tegevuse.

P2: Me kogeme rohkem naudinguid ennast kogemusmasinaga ühendades, kui siis, kui me ei ühenda ennast kogemusmasinaga.

C1: Kui kõige olulisem on kogeda nii palju naudinguid kui võimalik, siis pole meil mingit põhjust ennast kogemusmasinaga mitte ühendada.

P3: Meil on põhjuseid, miks ennast kogemusmasinaga mitte ühendada.

C2: Kogeda nii palju naudinguid kui võimalik polegi tegelikult meile kõige olulisem.

Põhjused, miks ennast kogemusmasinaga mitte ühendada

Nozick pakub välja kolm põhjust, miks me ei peaks ennast masinaga ühendama.

1. Me ei taha ainult tunda midagi, me tahame seda tegelikult teha.
2. Me ei taha ainult tunda midagi, me tahame ka päriselt olla.
3. Meil pole põhjust enda reaalsust piirata.

Argument hedonismi vastu

Hedonismi kohaselt on nauding suurim hüve ehk me peaksime elus tegelema asjadega, mis teevad meid kõige õnnelikumaks, seda nii lühiajaliselt kui ka pikemas perspektiivis. Õnnetunne on kõrgeim väärtus inimese elus. Nozicki kogemusmasin on selles mõttes ju hedonistlik, aga inimesed ikkagi keelduksid võimalusest ennast kogemusmasinaga ühendada, seda põhjustel, mis eelmises alapeatükis välja toodi. Seega saab järeldada, et isiklik õnnetunne ei ole inimeste jaoks suurim väärtus.

Vastuargumendid

Psühholoog ja filosoof Joshua Greene ütleb, et meie intuitsioonid kogemusmasina kohta võivad olla mõjutatud status quo eelarvamustest, ning ta pakub välja versiooni kogemusmasinast, mis sellega arvestab. Tema versioon on järgmine:

• Sa ärkad üleni valges toas. Sa oled lamamistoolis, terasest seadeldis peas ja sinu kohal seisab naine valges kitlis. Naine valges kitlis ütleb sulle: “Aasta on 2659. Elu, millega sa tuttav oled, on kogemusmasina programm, mille valisid sina nelikümmend aastat tagasi. Me sekkume oma klientide programmi iga kümne aasta tagant, et kindlustada klientide rahulolu. Meie andmetel olete te kolmel eelneval korral olnud oma programmiga rahul ning otsustanud sellega jätkata. Kui te otsustate programmiga jätkata, siis läheb teie elu vanaviisi edasi ja te ei mäleta sellest sekkumisest midagi. Teil on ka võimalus programm katkestada, juhul kui te mingil põhjusel sellega rahul ei ole. Kas te soovite selle programmiga jätkata?”.

Kui meie reaktsioon või vastus sellele versioonile erineb Nozicki pakutud mõtteeksperimendist, siis tuleneb see Greene’i sõnul status quo eelarvamustest.

Sarnase vastuargumendi tõi välja ka filosoof Felipe de Brigard artiklis “If You Like It, Does It Matter It’s Real?”. Kontrastina originaalsele kogemusmasina mõtteeksperimendile küsib Brigard katsealustelt, kas nad sooviksid ennast kogemusmasinast lahti ühendada, vihjates, et nad juba olid selles. Nende päris elu kohta öeldi neile kas seda, et nad olid maksimaalse turvalisusega vanglas, või et nad olid miljonäridest artistid, kes elavad Monacos. Mõnele katsealusele ei öeldud nende päris elude kohta midagi. Nendest katsealustest, kellele ei öeldud nende elude kohta midagi, otsustas masinast lahti ühendada 54%. Nendest katsealustest, kellele öeldi, et nad olid vanglas, otsustas masinast lahti ühendada 13%. Nendest katsealustest, kellele öeldi, et nad olid Monacos elavad miljonärid, otsustas masinast lahti ühendada 50%. Märkimisväärne on siin see, et lahtiühendamise protsent oli kõrgem nendel, kes ei teadnud elust midagi, kui neil, kes teadsid, et nad on miljonärid Monacos. Nagu ka Greene, omistab Brigard oma eksperimendi tulemused status quo eelarvamustele. Ta väidab, et kellegi otsus ennast masinaga mitte ühendada on rohkem seotud tema sooviga hoida alles oma status quo kui sellega, et nad eelistaksid oma praegust elu simuleeritud elule.

Teine vastuväide, mille Brigard teeb, on see, et Nozick ei kinnitanud seda teooriat kunagi empiiriliselt. Nozick ei testinud kunagi oma väiteid kogemusmasina kohta, vaid lihtsalt ütles, et need on nii.

Sarnased kontseptsioonid ulmes

Robert Nozick esitas kogemusmasina mõtteeksperimendi 1974. aastal, kuid juba enne seda käsitles ulmekirjandus dilemmat simuleeritud kogemuse ja reaalsuse vahel. Näiteks 1929. aastal ilmunud lühijutt "The Chamber of Life", mille autor on Green Peyton Wertenbaker. Lisaks veel David Foster Wallace romaan "Infinite Jest", milles käsitletakse sarnast formulatsiooni kogemusmasinast. See raamat tiirleb ümber filmi "Infinite Jest", mis on nii meelelahutuslik, et kui inimene on seda juba korra näinud, siis ta ei taha enam midagi muud, kui lihtsalt seda filmi uuesti ja uuesti vaadata.

Clifford Simak on kirjutanud romaani "Linn", mille keskmeks on valik muutuda elukaks, kes suudab kogeda väga palju suuremat naudingut, või elada tavalist inimelu. Selles romaanis, vastupidi Nozicki argumendile, valivad enamus inimesi naudingute elu. Aga seal kuulub selle valiku juurde suur planeeritus, hoolikas valimine ja totaalne asjaolude mõistmine selleks, et see kogemus oleks kuidagi eriline.

Sarnane teema on läbiv ka 1999. aasta filmis "Matrix". Agent Smith ütleb seal, et Matrixi varasem ajalugu kaasab ideed sellest, et inimesed ütlevad ära virtuaalsest reaalsusest, mis pakub neile paradiisi. Hiljem on aga tegelane Cypher valmis reetma oma kolleegid, sest ta pigem tahaks minna tagasi Matrixisse ning olla seal rikas ja edukas mees, kui elada karmis reaalsuses väljaspool simulatsiooni.

Lisakuulamist

• Tartu Ülikooli teaduskooli loeng "Mõtteeksperimendid ja kogemusmasin", räägib Mats Volberg