Koerakirp
| Koerakirp | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Kirbulised Siphonaptera |
| Sugukond |
Kirplased Pulicidae |
| Perekond |
Ctenocephalides |
| Liik |
Koerakirp |
| Binaarne nimetus | |
|
Ctenocephalides canis | |
Koerakirp (ladina keeles Ctenocephalides canis) on kirbuliste seltsi kuuluv ektoparasiit, kes võib elutseda paljudel imetajatel peal.[1]
Putukat on ka Eestis.[1] Koerakirbu peamised peremeesorganismid on koerad, hundid ja rebased, võib levida ka inimesele. Koerakirp on peremeesorganismile üsna probleemne: ta võib levitada koduloomadele paelussi (Dipylidium caninum). Kirpude, sealhulgas koerakirpude elutsükkel on üsna paindlik pikaajaliseks elutsemiseks rasketes tingimustes. Kogu elutsükkel munast täiskasvanud kirbuni kestab kaks kuni kolm nädalat. Keha on tavaliselt kaetud kõva kestaga, pea on üsna liikumatu.[2]
Anatoomia
[muuda | muuda lähteteksti]Koerakirbu ehitus võimaldab peremeesorganismi nahka n-ö lõhustada ja verd imeda. Koerakirbud toituvad peamiselt koera verest. Kirpudel ei ole tiibu, nende kõvad kestalised kehad on lamenenud, kehal on karvakesed ja tugev selgroog, mistõttu ei ole nende parasiitide jaoks probleemiks liikuda looma karvades. Kirpudel on suhteliselt pikad tagajalad, mis hõlbustavad hüppamist. Koerakirp on eristatav kassikirbust (Ctenocophalides felis) pea järgi, mis on ettepoole pigem ümaram kui piklikum.
Sümptomid ja märgid
[muuda | muuda lähteteksti]Kirbud ei ole kõigest tüütud parasiidid loomadel ja inimestel, vahel võivad osutuda isegi eluohtlikuks. Hammustust pidevalt kratsides võib tekkida infektsioon või põletik. Kirbud on võimelised kandma loomale üle haigustekitajaid, peamiselt paelusse. Kui koer hakkab end tihti kratsima ja hammustama, eriti pea, kaela ja saba piirkonnast, võib see olla esimene märk kirpudest. Lakkamatu sügamine võib põhjustada loomal naha punetust, karva pulstumist või väljalangemist. Mõni koer võib olla kirpude suhtes allergiline, sel juhul on sümptomeid veel kergem ära tunda. Allergia korral kraabib ja sügab koer end ebatavaliselt palju ja tugevalt ning sellega võib kaasneda ka tugevam ärritus, kehal võib märgata isegi karvadeta kohti.
Elutsükkel
[muuda | muuda lähteteksti]Kirbud on võimelised peremeesorganismi efektiivselt ära kasutama ning on kohastunud koos eksisteerima peremeesorganismiga. Kirbu elutsükli, strateegiate ja mõjude mõistmine loomaomanike poolt on tähtis, kuna vaid siis saab parasiidi kontroll areneda ja toimida. Kui peremeesorganism on olemas, võib kirp elada peremeesorganismi verest toitudes kuni 21 päeva.[3] Kui peremeesorganism puudub, võib täiskasvanud kirp elada vaid 3–5 päeva. On väike tõenäosus, et kirp liigub ühelt peremeesorganismilt teisele. Keskmiselt munevad emased kirbud 20–30 muna päevas.[3] Munad langevad looma karvalt vaibale või asemele, kus nende areng toimuma hakkab. Vaipadel ja pesas on kirpudele sobiv temperatuur ja suur niiskus, tavaliselt on pesas näha ka kuivanud kirbuväljaheidet. Koduses majapidamises on mitmeid soodsaid asukohti kirpude jaoks, näiteks puitpõrandad või autopolstrid. Kui koerakirp on läbinud kolm vastsefaasi, areneb ta väikseks kirbuks, kus viimane faas on üsna resistentne ja mehaaniliselt kaitstud väliste tegurite vastu (nt putukamürk). Täiskasvanud koerakirbud võivad väljuda oma kookonist kohe, või heades tingimustes mitme kuu pärast. Kui kirp on väljunud kookonist, peab ta leidma toiduallika. Seega, sellise elutsükli tulemusena ei ole teada, kui palju kirpe võib majapidamises või loomal tegelikult olla. Kuna vaid 1–5% kirbu populatsioonist on esindatud peremeesorganismil, võivad ülejäänud 95% olla peidetud ja raskelt avastatavad.[3] Nuku- ja täiskasvanustaadiumi olemasolu tagavad koos märkimisväärse võimaluse elada kauem, kui peremeesorganism puudub.
Ennetus ja ravi
[muuda | muuda lähteteksti]Kirpude, sealhulgas koerakirpude ennetamine on pikem protsess, kui tundub. Paljud tegurid mõjutavad ravi tõhusust, kuid sageli ei pruugi looma omanikud osata neile tähelepanu pöörata. Teadmatus on ka peamine põhjus, miks ravi on ebaefektiivne. Optimaalse kirpudest vabanemise puhul peab arvestama nende elutsükli eripäradega. Täiskasvanud koerakirp peab olema likvideeritud ning tulevased kirbud (vastse faasid) tuleb samuti ära hoida. Kui järjepidevalt peremeesorganismi ravida, võib kirbu populatsiooni likvideerimine aega võtta nädalatest kuudeni.[4] Tavaliselt on peremeesorganismi ravimine kirpudest edukas, kui järgida reegleid, s.t puhastada ka majapidamine. On suurem tõenäosus saada koerakirp uuesti külge, kui koer elab lahtises keskkonnas. Seda seetõttu, et loom võib minna õues uuesti kohta, kus koerakirbud on. Perioodil, mil tegeletakse kirpudest lahti saamisega, tuleks vältida selliseid kohti ja lisaks kokkupuudet naabri või hulkuvate loomadega. Üheks peamiseks põhjuseks, miks loomaomanike poolt tehtav kirbutõrje jääb vajaka, on nõusoleku ja järeleandmise puudumine.[5]
Ravi ebatõhususe põhjuseid[4]
[muuda | muuda lähteteksti]- Kasutatakse aegunud ravivahendeid.
- Ravi tehakse vaid siis, kui nähakse kirpe loomal.
- Majapidamises ravitakse vaid ühte looma (kui tegelikult on loomi rohkem).
- Ravi peatatakse talvel, kuigi tegelikult on kirbud ikka aktiivsed.
- Ravimit doseeritakse valesti.
- Tahetakse looma tihti pesta ja šampoonitada, kuid pindmised kreemid ja ravivahendid ei mõju sel juhul tõhusalt.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Michael Chinery, 2005. Euroopa putukad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 101
- ↑ Day, M.J. 2016. Pet-Related Infections. In American Fam Physician, 94 (10), 794-802. Available at: https://www.aafp.org/afp/2016/1115/p794.html
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Iannino, F., Sulli, N., Maitino, A., Pascucci, I., Pampiglione, G. & Salucci, S. 2017. Fleas of dog and cat: species, biology and flea-borne diseases. In Veterinaria Italiana, REVIEW, 53 (4), 277-288. Available at: https://www.izs.it/vet_italiana/2017/53_4/VetIt_109_303_3.pdf
- ↑ 4,0 4,1 Halos, L., Beugnet, F., Cardoso, L., Farkas, R., Franc, M., Guillot, J., Pfister, K. & Wall, R. 2014. Flea Control failure? Myths and realities. In Trends in Parasitology, CellPress, 30 (5).
- ↑ Little, E.S. 2017. Lotilaner- a novel systemic tick and flea Control product for dogs. In Little Parasites & Vectors, Parasites & Vectors, 10, 539. Available at: https://parasitesandvectors.biomedcentral.com/track/pdf/10.1186/s13071-017-2471-3.pdf
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Koerakirp andmebaasis eElurikkus
