Mine sisu juurde

Klot

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on Kloti suguvõsast; teiste Kloti suguvõsade kohta vaata artiklit Klot (täpsustus).

Kloti suguvõsa aadlivapp

Klot, ka Klot-Trautvetter ja Klot-Heydenfeldt, on aadlisuguvõsa. Suguvõsa esindajaid on elanud Saksamaal, Rootsis, Preisimaal, Venemaal, Baltikumis.

Päritolu ja varasem ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Klotide päritolu on jäänud ebaselgeks. Arvatavasti olid nad pärit Alam-Saksamaalt, sest nende nimi, mis tähendab kuuli − seda on kujutatud ka nende vapil −, on alamsaksa algupäraga. Saksamaal oli hulgaliselt Kloti-nimelisi suguvõsasid. Vestfaalist on teada nimekas Klot von Nantelni ministeriaalisuguvõsa, samuti Klot von Kobbenrode aadliperekond. Pommeris valdusi evinud veel ühel Klotide suguvõsa vapil oli kujutatud kolme kuuli. Nende suguvõsade seost baltisaksa Klotidega ei ole võimalik tõendada. Samuti ei olnud viimased suguluses Tallinna sündiku Jost Clodtiga, kelle järeltulijad aadeldati nime Clodt von Jürgensburg all.[1]

Liivimaal on suguvõsa kohta esimesi teateid aastast 1501, mil Claus Klot (Kloth) (suri pärast 1541) esineb Cesvaines tunnistajana. 1504. aastal päris ta oma äialt Arndt Felixilt lääni Sarkaņis.[1] Sellest sai mitmeks sajandiks Klotide tuumikvaldus. Mõisa saksakeelset nime Heydenfeld on kasutatud Klotide liitnimena, eristamaks neid teistest Kloti suguvõsadest. Claus Kloth sai 1529. aastal Püha Rooma keisrilt Karl V vapikirja. Tema pojapojad Tönnis (Anton) Klot ja Engelbrecht Klot rajasid suguvõsa kaks pealiini: esimene neist jätkas Liivimaa haru, tema nooremast vennast sai Poola liini esiisa. Liivimaa liin jagunes XVII sajandil kaheks: vanema liini rajaja oli major Otto Wilhelm von Klot (hukati 1702), noorem liin põlvnes kapten Wilhelm Johann von Klotist (suri u 1742).[2]

Klotid rüütelkonna matriklis

[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa on kantud Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse.

Suguvõsa liikmeid

[muuda | muuda lähteteksti]
Kindralleitnant Woldemar (Vladimir) von Klot (1827−1888)

Kloti suguvõsa mõisavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]
Puikule fideikomissmõis. Klotide omand 1758−1920
Cērtene mõis XIX sajandil Johann Christoph Brotze kogu. Kloti suguvõsa valdus 1886−1920
Hohendorfi fideikomissmõis on pikka aega olnud Klot-Trautvetteri suguvõsa valdus
  • Brandenburg:
    • Hasemwinkel (1921−1945)
  • Eestimaa:
  • Leedu:
    • Adamischki (a-st 1916)
  • Liivimaa eesti distrikt:
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Cērtene (Zehrten) (1886−1920), Dzelzava (Selsau) (pärast 1600−1611, XVII sajandi keskpaik, 1664−1680ndad ja 1711−1724), Dujas (Helfreichshof) (1639−1664), Dūre (Duhrenhof) (XVIII sajandil), Englārte (Engelhardtshof) (XX sajandi alguses), Grotūži (Grothusenhof) (1853−1862), Jaunķempji (Neu-Kempenhof) (XX sajandi algul), Ķipēni (Eck) (1804 − u 1816 pandi-, u 1816 − 1830 pärusvaldus), Kroņamuiža (Kronenhof) (1679−1680ndad ja 1711−1724), Lakstene (Hohenheyde) (1730−1747), Lautere (Lauternsee) (1859−1894), Lode (Lohdenhof, tollal Thielen) (XVIII sajandil, rendivaldus), Mēdzūla (Meselau) (1849−1857), Odziena (Odsen) (1852−1920), Plātere (Weißensee) (1720−1747), Puikule (Puikeln) (1758−1920, fideikomiss), Sarkaņi (Heydenfeld) (1504 − XVII sajandi keskpaik ning 1711−1744 ja 1747−1794), Sērdini (Strömbergshof) (1850−1853), Vīķi (Zarnau) (XVIII sajandil, pandivaldus)
  • Nižni Novgorodi kubermang:
    • Jurjevo (XIX sajandil)
  • Mecklenburg:
    • Poppentin (1853−1859), Wendhof (1853−1859)
  • Pommeri:
  • Smolenski kubermang:
    • Saprikino (a-st 1883)
  • Vitebski kubermang:
    • Baltenau (XIX sajandil)
  1. 1,0 1,1 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd. I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 89.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd. I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 89-90.
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 330-333.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd. I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 89–102 [1].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd XIX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1990. Lk 195-238.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd VI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1987. Lk 297-298.
  • Gernet, Axel von. Der Ursprung des polnischen Zweiges der Klot von Heydenfeld. – Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik. 1898. Mitau: Gedruckt bei. J. F. Steffenhagen und Sohn, 1899. Lk 94-96.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]