Kliendisaladus
Kliendisaladus (ingl legal privilege; attorney-client privilege) ehk advokaadi konfidentsiaalsuskohustus kaitseb advokaadi ja kliendi vahelist suhtlust, keelates advokaadil ilma kliendi nõusolekuta avaldada mistahes teavet, mida ta õigusteenuse osutamisega seoses on saanud.
Kliendisaladuse printsiip on sätestatud advokatuuriseaduses. Advokatuuriseaduse § 43 lg 2 kohaselt on kogu informatsioon, mida klient oma advokaadiga jagab, konfidentsiaalne. Advokaadi konfidentsiaalsuskohustus keelab kasutada advokaadi ja kliendi vahelist suhtlust kliendi vastu. See tähendab, et advokaadilt ei tohi nõuda oma kliendi vastu tunnistamist ning talle ei või esitada küsimusi ega nõuda temalt selgitusi asjaolude kohta, mis said talle teatavaks õigusteenuse osutamise käigus[1]. Euroopa advokaatide eetikakoodeksi järgi pole konfidentsiaalsuse järgimine üksnes advokaadi kohustus, vaid ka kliendi fundamentaalne inimõigus.[2]
Konfidentsiaalsuskohustuse põhimõtet on kirjeldatud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi §-s 5 ja Euroopa advokaatide eetikakoodeksi peatüki 2 punktis 2.3.
Kliendisaladuse eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]
Kliendisaladus on vajalik, sest see tagab advokaadi ja kliendi vahelise usalduse. Mõnikord peab klient advokaadile usaldama informatsiooni, mis võib mõjutada kliendi vabadust ja varalist olukorda. Kliendisaladus loob kliendile kindluse oma advokaadi konfidentsiaalsuses. Tõhusa õiguskaitse pakkumiseks on advokaadil vaja teada kogu asjassepuutuvat informatsiooni. Tänu kliendisaladuse põhimõttele saab klient oma advokaadile ära rääkida kogu tõe ja olla kindel advokaadi diskreetsuses.[3] Kliendisaladuse kaitsmiseks peab advokaat tegema kindlaks, et kõrvalistel isikutel puuduks juurdepääs kliendi dokumentidele ja teabekandjatele[4].
Kliendisaladust mõistetakse riigiti erinevalt. Olenevalt õigusruumist on kliendisaladuse printsiibil mõneti erinev tähendus. Mõnes õigusruumis leitakse, et õigus konfidentsiaalsusele kuulub ainult kliendile, teistes aga arvatakse, et ka advokaadi kutsesaladus vajab kaitset[2].
Kliendisaladuse ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti advokatuur sai alguse 14. juunil 1919, kui Tallinna kohtukojas peeti esimene vannutatud advokaatide üldkoosolek. Kliendisaladuse põhimõtet hakati Eesti aladel järgima juba märksa varem. Kliendisaladuse printsiibist kinni pidamine muutus Eesti advokaatide jaoks kohustuslikuks 16. sajandi lõpul, kui Riia ja Tallinna määrustega normeeriti nende tegevuse piirid.[5]
Advokaadi konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine[muuda | muuda lähteteksti]
Juhul kui advokaat rikub konfidentsiaalsuskohustust ja avaldab oma kliendi saladusi, siis ootab teda ees advokatuuri aukohtumenetlus. Kui aukohtumenetluse käigus leitakse, et advokaat on rikkunud kutse-eetika nõudeid, siis võidakse talle määrata distsiplinaarkaristus. Karistus on kas noomitus, rahatrahv, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks, advokatuurist välja heitmine või pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmine kuni viieks aastaks.[1] Konfidentsiaalsuskohustusel puuduvad ajalised piirangud ja see kehtib ka pärast kutsetegevuse lõpetamist. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist ei saa õigustada ka juhul, kui see aitaks kliendi huve paremini kaitsta.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Advokatuuriseadus – RT I, 19.03.2019, 51
- ↑ 2,0 2,1 Euroopa õiguskutse tuumapõhimõtete harta ja eetikakoodeks Euroopa advokaatidele. https://www.ccbe.eu/fileadmin/speciality_distribution/public/documents/DEONTOLOGY/DEON_CoC/ET_DEON_CoC.pdf(3.11.19)
- ↑ A. Alvin. Advokaadi kutse-eetika õigusteoreetilised alused. Magistritöö. Tartu, 2010. 4. 10.2019. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/15059/alvin_ain.pdf(4.10.19)
- ↑ 4,0 4,1 Eesti advokatuuri eetikakoodeks. https://www.advokatuur.ee/est/oigusaktid/eetikakoodeks(20.10.19)
- ↑ Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu/advokaatide-tegevusest-1919-aastani (07.10.19)