Kirikukoormised
Kirikukoormised on koormised ja maksud, mis on ette nähtud kiriku ja vaimulike ülalpidamiseks.
Eestis pidi talurahvas alates 13. sajandist maksma kirikule loonusmaksu, mille vaimulikud nõudsid osalt ise sisse, aga osalt laekus maks mõisnike kaasabil. Koormiseks oli esialgu kümnis, hiljem asendasid seda hinnus ja rahaline kirikumaks. Pärast kirikumõisate rajamist hakati nende talupoegadelt nõudma ka teotööd, mis kaotati alles 1917.[1]
Aastatel 1842–1844 kinnitati kirikukoormised ametlikult umbes sellisel kujul, nagu nad juba 17. sajandist olid kehtinud. Iga kihelkonna kohta kinnitati kirikukoormised eraldi.[1]
Pärast Eesti iseseisvumist muutus kirikumaksu tasumine vabatahtlikuks ja sellepärast maksis seda üksnes kolmandik inimesi. 1934 kehtestatud kirikute ja usuühingute seadus võimaldas kirikumaksu koguduse liikmetelt ka sundkorras sisse nõuda.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti entsüklopeedia, 12. kd., lk. 224