Kiirguskaitse

Allikas: Vikipeedia

Kiirguskaitse on võimuorganite ja organisatsioonide tegevusvaldkond, millega kaitstakse inimest ja keskkonda ioniseeriva kiirguse negatiivse mõju eest. Kuna ioniseerivat kiirgust ei ole võimalik inimmeeltega tajuda, tuleb kõik kiirgusallikad ja kohad, kus neid kasutatakse, tähistada rahvusvahelise kiirgusohumärgiga, milleks on must kolmikleht kollasel taustal.

Rahvusvaheline kiirgusohu märk

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene avastus tehti 1895. aastal, kui professor Wilhelm Conrad Röntgen avastas X-kiired, mis hiljem nimetati professori auks ümber röntgenkiirteks. Röntgenaparaatide töövõimet hakati mõõtma inimeste peal, hinnates naha ärritust. Peatselt ilmusid röntgenkiirte kahjulikud mõjud – selliste mõõtmiste tulemusena suri enam kui 300 inimest, umbes 250 inimest nahavähki ja üle 50 inimese verehaigustesse, peamiselt aneemiasse ning leukeemiasse. [1] Siiski ei suhtutud nendesse juhtumitesse tõsiselt. Esimese ettevaatusabinõuna võeti kasutusele varjestus, mis ei vähendanud terviseriski täielikult, kuid tagas vaid osalise varjestuse. Teine juhtum leidis aset 1915. aastal, kui Ameerika Ühendriikide firmas Radium Luminous Materials Company kasutati kelladele numbrite kirjutamiseks raadiumi ning tsinksulfiidi sisaldavat värvisegu. Töötajad puutusid otseselt värviga kokku, niisutades pintsleid oma suuga, mille tagajärjel diagnoositi neil haigus nimega „raadiumilõuad“. 1926. aasta lõpuks oli neli töötajat surnud luuvähki ning aneemiasse. [1] Teadvustamata kiirgusallikatest tulenevat ohtu, kasutati veel edaspidigi erinevaid looduslikke radioaktiivseid ühendeid. Aja möödudes leiti aina rohkem seoseid radioaktiivsete elementide ja haiguste vahel. Esimene komisjon kiirgusdooside reguleerimiseks moodustati juba 1920ndatel.

Organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1925. aastal toimus Londonis esimene radioloogide kongress, kus loodi esimesed rahvusvahelised lepingud seoses kiirguskaitsega. 1928. aastal loodi Rahvusvaheline Radioloogilise Kaitse Komisjon (ICRP-International Commission on Radiological Protection), mis avaldab soovitusi, kuidas korraldada kaitset ioniseeriva kiirguse eest. Samuti kasutatakse komisjoni süsteemi laialdaselt kogu maailma riikide seadusandluses. 1955. aastal loodud ÜRO Aatomkiirguse Mõjude Teaduslik Komitee (UNSCEAR – United Nations Scientific Committee on the Effects of Atomic Radiation) teostab regulaarselt keskkonnas esinevate looduslike ja tehislike kiirgusallikate uuringuid. Ohutusstandardite väljatöötamisega tegeleb 1956. aastal loodud Rahvusvaheline Aatomienergiagentuur (IEAE – International Atomic Energy Agency). IEAE aitab kaasa riikide ohtutusstandardite rakendamisele.

Samuti toimub nende kolme organisatsiooni vahel pidev ja tihe koostöö.

Kiirguskaitse põhimõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvaheline Radioloogilise Kaitse Komisjon soovitab just järgnevat kiirguskaitse süsteemi, mille eesmärgiks on kaitsta inimest liigse kiirguse eest.

Tegevuse õigustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiirgusega kaasnev tegevus peab olema piisavalt tulus, et kompenseerida kiiritust saavatele isikutele kiirguse põhjustatud kahjustused. Näiteks on vaja tagada teatud kontroll kiirgusega kokkupuute üle nafta- ja gaasipuurtornide töötajatele, kus looduslikult esinevate radionukliidide tasemed on kõrgemad. [1]

Kaitse optimeerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitse optimeerimisel lähtutakse põhimõttest, et doos oleks „nii madal, kui võimalik mõistlikult saavutada“ (siinkohal on mõeldud inglisekeelset akronüümi ALARA, mis lahtikirjutatult tähendab As Low As Reasonably Achievable).[1] Konkreetsest kiirgusallikast saadud doos peab jääma madalamaks kui doosi piirmäär ning selle saavutamiseks võetakse kasutusele kõik võimalikud meetmed. Lisaks peab arvestama ka majanduslikke ja sotsiaalseid tegureid. ALARA printsiip on oluline nii patsientide kui ka personali kiirguskaitses. [2]

Individuaalsete doosipiirmäärade rakendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiirgustegevuse käigus saadavatele doosidele tuleb määrata piirmäär, välja arvatud meditsiiniline diagnostika või ravi käigus saadavad doosid. [1] Siia ei kuulu radiodiagnostika ja radioteraapia käigus saadavad kiirgusdoosid. [2]

Kiirguskaitse Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on kiirguskaitsega seotud nõuded sätestatud kiirgusseaduses[3]. Riigi ülesandeks on kindlustada radioaktiivsete ainete võimaliku kuhjumise avastamine keskkonnas. Lisaks peab riik olema suuteline kontrollima ka kiirgusallikaid, mille eest ei ole vastutav ükski teine organisatsioon. Näiteks looduslikud allikad. 2004. aastal võetu vastu uus, Euroopa Liidu nõuetega kooskõlas olev kiirgusseadus, mis sätestab põhilised ohutusnõuded inimese ja keskkonna kaitsmiseks ioniseeriva kiirguse kahjustava mõju eest ning isikute õigused, kohustused ja vastutuse ioniseeriva kiirguse kasutamisel. Riiklik kiirgusohutustegevuse planeerimine toimub riikliku arengukava kaudu, mida ajakohastatakse iga kümne aasta järel. [3] Kiirgusohutusealase tegevusega tegeleb Keskkonnaministeerium Keskkonnainspektsiooni ning Keskkonnaameti kaudu. Keskkonnaameti kiirgusosakonna ülesandeks on kiirgusallikate ja tuumamaterjali registrite pidamine, kuhu kantakse andmed olemasolevate ja Eesti Vabariiki sisseveetud kiirgusallikate kohta. Lisaks peab osakond ka riiklikku kiirgustöötajate doosiregistrit. [4]

Doos ja piirmäärad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Efektiivdoosi ning ekvivalentdoosi ühikuks on 1 siivert (1 Sv). Eristatakse kaht liiki piirmäära:

  • Esmast piirmäära väljendatakse efektiivdoosiga. See on mõeldud ohtlike tagajärgede tekkimise vältimiseks, nagu vähk ning pärilike haiguste väljaarenemine. Siinkohal arvestatakse nende tekkimise tõenäosust.[5]
  • Teist piirmäära väljendatakse ekvivalentdoosiga. See piirmäär on mõeldud silmade, naha ja jäsemete kahjustuse vältimiseks. [5]
ICRP poolt esitatud soovituslikud piirmäärad on kehtestatud ka kiirgusseaduse alusel
Kiirgustöötaja Elanik
Efektiivdoos 20 mSv/a 1 mSv/a
Aastane ekvivalentdoos
Silmalääts 150 mSv 15 mSv
Nahk ja jäsemed 500 mSv 50mSv

Kogu keha piirdoosid on stohhastilise toime võimalikkuse piiramiseks ning kehaosade doosid on deterministliku toime vältimiseks. [2]

Võrdluseks mõningad efektiivdoosi näited:

1 tund lennukis 10 km kõrgusel 5 mikroSv
Keskmine ööpäevane looduskiirgusest põhjustatud doos 6,5 mikroSv
Keskmine aastane looduskiirgusest ja meditsiinist saadav doos 3 mSv
Ühe korraga kogu keha poolt saadud doos, mis on suure tõenäosusega surmav 6 Sv

[1]

Kiirguse allikad ning nende kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ioniseeriva kiirguse allikad saame jagada kaheks: looduslikud ja tehislikud kiirgusallikad. Looduslikeks allikateks on kosmiline kiirgus, gammakiirgus maapinnast, radooni lagunemisproduktid õhus ning erinevad radionukliidid, mis esinevad looduslikult toidus ja joogis. Tehislikeks allikates on meditsiiniline röntgenkiirgus, radioaktiivne saaste, tuumatööstuse heitmete vabanemine keskkonda, tööstuslik gammakiirgus ning ka näiteks mõned tarbekaubad. Tehislikku ioniseerivat kiirgust kasutatakse mitmes valdkonnas:

Lisaks puutub kiirgusega kokku ka teenindusvaldkond, kus tegeletakse kiirgusallikate transpordi, paigaldamise ning hooldusega. Lisaks ka radioaktiivsete jäätmete käitlemine. [1]

Ioniseeriva kiirguse efektid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimorganismis avaldab ioniseeriv kiirgus keharakkudele koheselt mõju. Esmalt toimub ionisatsioon ning sellele järgnevad rakus keemilised muutused. Kui rakk on saanud otsest kiiritust, siis ta sureb, kuid kui tegemist on raku kahjustusega, võib kahjustunud rakk põhjustada vähiraku teket. Keemilise lagunemise tagajärjel tekivad rakus väga aktiivsed vabad radikaalid, mis omakorda võivad muuta raku elutegevust. Ioniseeriva kiirguse efekte jaotatakse üldiselt kahte gruppi: deterministlikud ja stohhastilised efektid.

  • Deterministlik ehk määratud toime seisneb suures doosis, mis kahjustab paljusid rakke korraga ning selle toime on äge. Samuti saab selle toimet sõltuvalt doosi suurusest määrata ning toime ilmneb pärast lävidoosi ületamist. Näiteks esineb kannatanul äge kiirgushaigus.
  • Stohhastiline ehk juhuslik toime seisneb väikeses doosis, mis võib kahjustada ka ühte rakku ning selle toime ilmneb hiljem. Toime esinemise tõenäosus sõltub doosi suurusest ning sel puudub lävidoos. Näiteks võib kannatanul hiljem areneda välja vähk.[6]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Merle Luts & Kadri Isakar. Kiirguskaitse. (lk. 102). 2009. Tartu Ülikool. (pdf)
  2. 2,0 2,1 2,2 Mare Lintrop. Kiirguskaitse põhimõtted, seadusandlus. Kiirgustegevusloa taotlemine. 29.01.2009. Tartu: Tartu Ülikooli Kliinikum. (pdf)
  3. 3,0 3,1 Kiirgusseadus. 10.11.2011. Riigikogu.
  4. J.Kalam. Eesti kiirguskaitse. Eesti Entsüklopeedia, 2011.
  5. 5,0 5,1 Kiirgustöötaja ja elaniku efektiivdoosi ning silmaläätse, naha ja jäsemete ekvivalentdoosi piirmäärad. (§3. Elaniku efektiivdoosi piirmäär). Riigi Teataja, 29.05.2004. Vabariigi Valitsus.
  6. Mare Lintrop. Ioniseeriva kiirguse toime. (lk. 3). 21.01.2009. Tartu. (.pdf)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]