Ketas-kogritsliudik
| Discina | |
|---|---|
 Ketas-kogritsliudik Discina ancilis | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kottseened Ascomycota |
| Klass |
Liudseened Pezizomycetes |
| Selts |
Liudikulaadsed Pezizales |
| Sugukond |
Discinaceae |
| Perekond |
Discina |
Ketas-kogritsliudik ehk pruun kogritsliudik ehk liudkogrits (Discina ancilis) on seen sugukonnast Discinaceae perekonnast Discina.
Nomenklatuur, süstemaatika ja taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]
Ladinakeelsed teaduslikud nimetused on Discina ancilis (Pers.) Sacc.[1] ja Discina perlata (Fr.) Fr.[1] Kui seent arvati kogritsa perekonda kuuluvaks, kasutati nimetust Gyromitra perlata (Fr.) Harmaja[1] või Gyromitra ancilis (Kreisel 1984). Teised sünonüümid on Acetabula ancilis (Lambotte 1880) ja Peziza ancilis (1822). Esineb ka nimetus Disciotis ancilis[2]. Nimetus Discina ancilis pärineb Saccardo'lt (1889).
Ketas-kogritsliudikule on iseloomulik roosa mügerikega eoslava. Liigil Discina parma on heledam värvus ja ta kasvab jõekallastel. Liigil Discina melaleuca on varieeruv värvus, kasvab samuti lehtpuude all, eristamiseks tuleb vaadata mikroskoobi all eoste tipujätkete kuju. Ketas-kogritsliudik on raskesti eristatav ka mürkelliudikust, kes Hispaanias kasvab jõekallastel[3]. Mürkelliudiku eoslava on tavaliselt soojema värvitooniga kui ketas-kogritsliudikul ning väliskülg heledam (ketas-kogritsliudikul ookerjas või punakas, mürkelliudikul valkjas). Lõplikuks määramiseks on tarvis eoseid mikroskoobiga vaadata.[4]
Levik ja arvukus[muuda | muuda lähteteksti]
Ketas-kogritsliudik on levinud kogu Eestis[4].
Ketas-kogritsliudik on Venemaal sage[2], Hispaanias ei ole väga sage,[3] Eestis tavaline, mitte arvukas[4].
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Viljakeha läbimõõt on väga varieeruv[3], 3–6 (15) cm[2], Eestis kuni 8 cm[4]. Ta on noorelt liudjas[4], peagi[3] lamedam ja kumeram, ebakorrapärase kujuga[3], allakeerdunud servaga[4], laineline või keskelt veidi voldiline[2], lihakas[4]. Kui öökülm kahjustab ketas-kogritsliudiku noore viljakeha servakudet, siis see enam ei kasva, vaid kasvab ainult viljakeha keskmine osa; see kummub välja ning muutub ebakorrapäraselt kääruliseks, nii et viljakeha meenutab hiidkogritsa oma.[4] Noortel viljakehadel on väliskülg härmatiselaadse faktuuriga[3]. Väliskülje värvus on algul kahvatu[3], hiljem roosa-kastanpruun või kastanpruun oliivivarjundiga[2], Eestis kahvatu-ookerjas või kahvatu-lihapunane[4]. Eoslava (viljakeha (askoomi siseküljel või välisküljel[3]) on tuhm, valkjas, pruunikashall[2] punakas-kollakaspruun[3], Eestis pruun, hallikaspruun või oliivpruun[4]. Eoslava pinnal on väikesed mügerikud.[3]
Jalg on umbes 1 cm pikkune ja 0,5 cm (või 1–2 cm[3]) laiune, väga lühike[3], sooneline, hele.[2] Ta on tavaliselt sama värvi nagu viljakeha väliskülg, ja säilitab valkja värvuse viljakehast kauem.[3]
Viljaliha on peen, habras, õrn, hallikas, valkjas[3],[2], märkimisväärse lõhnata[3], praktiliselt maitsetu[3], pisut elastne[3], suhteliselt paks[3].
Eoskotid on silindrilised, suurusega 400–450 × 12 μm[4], teistel andmetel 398–425 × 18,5–19 μm. Nad ei värvu joodiga siniseks[4] (mitteamüloidsed[3]). Eospulber on valge.[2] Eoskotil on operkulum[3]. Eoskoti alus on hargnenud[3]. Eoskotis on 8 eost[3]. Eosed on käävjad, peenenäsalised kuni võrkjad.[4] Nad on värvusetud.[4] Keskel on suurem õlitilk, kummaski otsas väiksem õlitilk.[4] Tipujätked on värvusetud, tömbid, pikkusega kuni 6 μm.[4] Eoste suurus on 25–30 × 12–15 μm[4], teistel andmetel 28–32 × 10,4–11,8 μm[3].
Ekstsiipulum on polümorfsete elementidega, paksusega 14 μm.[3]
Parafüüsid on niitjad, vaheseintega. Nende tipud on pruunid, tõlvjalt laienenud.[4] Paksus on 3,6–7,4 μm[3].
Kasvuaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Viljakehad esinevad Venemaal mai keskpaigast juuli keskpaigani[2][5], Eestis aprillist juunini[4].
Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Viljakehad kasvavad Venemaal okas- ja segametsades, aedades, kõduneval puidul ja selle lähedal, niiskel pinnasel, valgustatud kohtades, rühmadena[2], Eestis pinnasel ja okaspuukändudel sega- ja okasmetsades, eriti kuusikutes[4].
Söödavus[muuda | muuda lähteteksti]
Ketas-kogritsliudik on söögiseenena vähetuntud. Teda tarvitatakse värskelt (tuleb 10–15 minutit kupatada) või kuivatatuna.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ketas-kogritsliudik andmebaasis eElurikkus
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Sissekanne saidil mycoweb.narod.ru
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 "Sissekanne saidil Fungipedia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2012. Vaadatud 11. mail 2013.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 4,18 4,19 Raitviir, Liiv 2013
- ↑ Семенов 2001
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Семенов Ю.Г. Полный иллюстрированный справочник грибника, М.: Издательский Дом МСП 2001.
- Kuulo Kalamees, Vello Liiv. 400 Eesti seent, 2005, lk 48.
- Kuulo Kalamees, Vello Liiv. 100 Eesti söögiseent, 2007, lk 24.
- Ain Raitviir, Vello Liiv. Maalehe väike kevadseeneraamat, Maalehe Raamat 2013, lk 12–13.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Vikisõnastiku artikkel: kevad-kogritsliudik |