Kerkemurrang

A – kerkemurrang, B – normaalmurrang, C – nihkemurrang

Kerkemurrang ehk pöördmurrang on murrang, mille lasuv tiib on lamava tiiva suhtes kerkinud.

Kerkemurrangu rebendpind on kaldu rohkem kui 30° (mõne käsitluse järgi rohkem kui 45°). Kerkemurrangud tekivad maakoores rõhtsurve mõjul, eelkõige maakoore laamade põrkepiiril. Kerkemurrangu pikkus võib olla sadu meetreid või kilomeetreid. Kui pinda kahest otsast teineteise vastu kokku surutakse, võib selle sisse tekkida rebend, mida mööda ühel pool rebendit olevad kihid teisel pool rebendit olevate kihtide peale libisevad. Ühtlasi tõuseb selles kohas maapind. Harilikult toimub see maavärina või pigem paljude maavärinate tagajärjel. Selleks võib kuluda tuhandeid aastaid, kuid ka märksa vähem.

Kaua tegutsenud kerkemurrangud võivad maapinna tõsta väga kõrgele. Näiteks Tiibet asub ümbritsevatest aladest mitu kilomeetrit kõrgemal.

Ehkki vahetult pärast tekkimist iseloomustab kerkemurrangut ümbritsevaga võrreldes kõrgem maapind, ei pruugi see nii jääda. Tekkiv kõrgendik võib miljonite aastate jooksul ära kuluda, nii et ühtegi väliselt nähtavat kerkemurrangu tunnust ei esine. Kuid rike jääb kivimeisse alles ja võib edaspidigi maavärinaid põhjustada. Näiteks 1994. aasta Northridge'i maavärina Californias põhjustas just seni teadmata rike. Niisugust riket saab avastada üksnes geoloogiliste uuringutega.

Kerkemurrangud tekivad küll geoloogiliselt aktiivsetes piirkondades ja on seotud maavärinatega, kuid aastamiljonite vanuseid kerkemurranguid esineb ka geoloogiliselt passiivsetel aladel.

Kerkemurrangud olid tundmatud kuni umbes 1884. aastani, mil selle teineteisest sõltumatult avastasid kaks geoloogide rühma. Üks neist tegutses Alpides Glaruse kerkemurrangul ning sinna kuulusid Arnold Escher, Albert Heim ja Marcel Bertrand. Teine rühm tegutses Šotimaal Moine'i kerkemurrangul ning sinna kuulusid Charles Lapworth, Ben Peach ja John Horne.