Kehamälu

Kehamälu on kogumik kõikidest eelnevatest kehalistest kogemustest, mis on talletunud kehasse ning mis mõjutab otseselt nii alalisi kui ka tulevasi füüsilisi toiminguid. Kehamälu eelduseks on hüpotees, et lisaks teadvusele on ka kehal võime mäletada.

Lühikirjeldus

Vaimne mälu ei hõlma endas ainult täpseid meenutusi minevikust, vaid ka omandatud oskusi, harjumusi ja kalduvusi, mis implitsiitselt mõjutavad isiku olevikulisi kogemusi ja käitumist. See implitsiitne mälu põhineb elanud keha (lived body) harjumuslikul struktuuril, mis omakorda ühendab inimest maailmaga läbi operatiivse intentsionaalsuse.

Kehamälu esineb erinevates vormides, mis on klassifitseeritud: protseduuriliseks, situatsiooniliseks, kehadevaheliseks, inkorporeerivaks, valu ja trauma mäluks. Edward Casey (2000) kehamälu klassifikatsioon jaotub kolmeks: harjumuslik, trauma ja erootiline mälu. Iga inimese individuaalne ajalugu ja eripärasus väljendub tema/inimese kehaliste harjumuste ja käitumise kaudu. Ka kogetud sensatsioonid või situatsioonid võivad toimida kui põhimäluna/mälutuumana (põhineb emotsioonidel), kus sobivatel asjaoludel saab vallanduda sisu, mis on olnud eelnevalt peidus või kinni. Kehamälu põhifunktsiooniks on toetada ja kinnistada olevikulisi ja tulevasi liikumisprotsesse.

Ajalugu

19. ja 20. sajandi Prantsuse filosoofid Maine de Biran, Felix Ravaisson ja Henri Bergson käsitlesid keha harjumuslikke ja/või tavapäraseid võimekusi iseseisva mäluna. Põhjapaneva tõuke kehamälu uurimiseks andis samuti Prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty, kui ta 1945. aastal kirjutas "Taju fenomenoloogia", millele suur hulk edasisi kehamälu uuringuid, artikleid ja raamatud põhinevad. Kaasajal on kehamälule enda uuringutes keskendunud Ameerika kliiniline psühholoog Peter Levine, Ameerika filosoof Edward Casey ja Saksamaa psühhiaater Thomas Fuchs. Thomas Fuchs on kirjutanud 2012. aastal artikli "Kehamälu fenomenoloogia".

Eestis

Eestis on ilmunud (2011) kehamälust nukufilm "Keha Mälu", mille režisöör on Ülo Pikkov. Film on võitnud mitu rahvusvahelist auhinda. Filmi lühikirjelduses on kirjas: ‘’Keha mäletab rohkem, kui me ette kujutada suudame, keha mäletab ka oma eelkäijate muret ja valu. Nii on igas kehas peidus kõik maailma lood. Meie keha kannab endas meie vanemate ja vanavanemate lugusid, nende eelkäijate ja eel-eelkäijate lugusid. Aga kui sügavale on võimalik oma keha mälestustes minna?’’

Liigitus

Thomas Fuchsi järgi on kehamälul 6 jaotust:

1. Protseduuriline – hõlmab sensomotoorset ja kinesteetilist võimekust. Protseduuriline mälu vallandub dünaamislistes protsessids: korduvalt praktiseeritud harjumused, mustriline liikumisjada, instrumendi oskuslik käsitlemine. Alguses õpib laps täht tähe haaval lugema, enne kui haarab terve lause tähenduse. Protseduuriline mälu vabastab meie tähelepanu küllastunud detailide rohkusest. Protseduuriline mälu töötab n-ö taustal, ilma, et seda märgataks, meenutataks või selle üle reflekteeritaks. Kehast ja meeltest saab meedium, läbi mille maailm on meile kättesaadav ja avatud. Kehamälu vahendab fundamentaalseid kogemusi sarnastest ja tuttavlikest õnnestunud sündmustest. Kehamälu vabastab meid vajadusest kogu aeg oma asukoht leida (ehk kogu aeg algusest alustada). Kehaline õppimine tähendab tegelikult unustamist sellest, mida me oleme teinud või õppinud eksplitsiitselt, lastes õpitul settida implitiitsele teadmisele.
2. Situatsiooniline mälu – situatsiooniline mälu on ruumiline mälu. See laieneb ruumidesse ja situatsioonidesse, kust inimene end leiab. Situatsiooniline mälu aitab inimesel orienteeruda enda kodus, naabruskonnas ja majapidamises. Kehalised kogemused on seotud interjööridega, mis ajapikku saavad eraldiseisva tähenduse, näiteks kodune atmosfäär. Situatsiooniline mälu ei hõlma endas vaid ruumilisi entiteete, vaid ka kehalisi, sensoorseid ja atmosfäärilisi tajusid. Intermodaalsed ja sünesteetilised kvaliteedid osalevad atmosfäärilise situatsiooni loomisel, näiteks jalgpalli mäng juubeldaval väljakul, laevareis vahutaval merel, öine jalutus eredalt valgustatud tänaval. Need moodustavad iseäraliku kujutise või jälje situatsioonist, mis talletub tervikuna meie keha mälusse. Kui mingisugune situatsioon on korduv, on meil selle kohta oma kogemus. Kogemus baseerub elatunud keha interaktsioonil maailmaga, see on praktiline, mitte teoreetiline teadmine. Kogenud inimene, kes on kogenud antud situatsiooni mitmeid kordi, tunneb kohe ära, kuidas on vaja toimida. Seetõttu ei saa meistri oskust edasi anda lihtsalt sõnadega, vaid õpilane peab selle situatsiooni ise kehaliselt läbi kogema ja käed külge panema, imiteerides õpetajat.
3. Kehadevaheline mälu – tähtsamate situatsioonide juures on olulised kohtumised teistega. Kohe, kui meil on kontakt teise inimesega, meie kehad reageerivad ja saavad üksteisest aru, isegi kui me ei oska täpselt seletada seda, kuidas see tekib. Motoorsed, emotsionaalsed ja sotsiaalsed arengud lapse varajases lapsepõlves ei jätka erinevatel radadel, vaid on integreeritud läbi affektiivse-interaktiivse skeemi. Varajases eas lapse protseduuriline mälu inkorporeerib korratuid tegevusi koos teisega (ema-isaga), mis nõuab interaktsiooni või skeemi ‘’olemisest koos’’, nagu näiteks ‘’ema toidab mind’’ või ‘’isa mängib minuga’’. Varajastel kehadevahelistel interaktsioonidel on suur mõju inimesele ja tema iseloomule. Nendest varajastest interaktsioonidest saavad suhtlemise stiilid, millele baseerub edasine. See, kuidas inimene hiljem edasi areneb, on mõjutatud sellest, mida ta on eelnevalt omandanud ja kogenud. Kõik meie interaktsioonid baseeruvad kehalistel, emotsionaalsetel ja käitumuslikel kalduvustel. Fuchs kutsub seda kehastunud personaalsuse struktuuriks. Meie baas suhtumine, meie tüüpreaktsioonid ja suhtlemismustrid, ehk kogu iseloom, baseerub keha mälule. Iga keha moodustab väljavõtte enda eelnevatest kogemistest teistega, mis on talletunud kehadevahelisesse mällu. Kehastunud struktuur inimese iseloomust on kõige kättesaadavam vahetul kehadevahelisel interaktsioonil: elanud keha (lived body) mõistab vaid teine elanud keha.
4. Inkorporeeriv mälu – inkorporeerimiseks nimetab Fuchs kehaliste harjumuste vormumist, võttes üle teiste suhtumise ja rollid. See juhtub enamasti läbi kehalise imiteerimise ja tuvastamise: näiteks, kui keegi võtab üle kellegi näoilmed, žestid ja hoiaku. Sarnaselt miimilise tuvastuse puhul, võtab näiteks laps mängides teise hoiaku ja rolli, haarates ka soorolli ja neid rolle inkorporeerides. Sellest johtuvalt muutub keha väline ehk objektiivne pool, saades kehaks- teiste- jaoks, ehk sotsiaalsete rollide ja sümbolite kandjaks. Inimene õpib näitlema või poseerima, aga ka näitlemist mängima, mis pärsib inimese spontaanse reaktsiooni. Inkorporeerivat mälu võib mõista kui sotsiaalsel teel õpitud oskusi, stiile, maitseid ja suhtlemisviise. See on süsteem sisendatud mustritest, mis produtseerivad kultuurilise või klassi-spetsiifilise mõtteviisi, taju, tegutsemise, mida indiviid peab enda omaks, kuid mida ta tegelikult jagab teistega ühiskonnas.
5. Valu mälu – kogemus valust on sisse kodeeritud keha mälusse. Õppevormil, mis baseerub survel, sundusel, hirmul, kasutab alati valu kui distsiplineerimise meetodit. Valu taasaktiveerumine võib ilmneda peale pikka peiteaega. Minevikus kogetud alandamine või läbikukkumine võib hiljem mõjutada valukohta, mis on inimesele endale seletamatu. Kui laps kogeb pidevalt vahelduvat karistust ja samaaegselt kiindumist, võib laps arvata, et valu ja kannatamine on seotud vanemate tähelepanuga. Sellisel juhul ei ole valu inkorporeeritud vaid kehasse, vaid ka olukordadesse ja suhetesse, mis selle põhjustanud juhtumiga seotud on.
6. Traumaatiline mälu – kõige sügavama jälje keha mällu jätavad traumaatilised kogemused, milleks võivad olla tõsised õnnetused, vägistamised, piinamised või surmaga ähvardamised. Traumaatiline kogemus on juhtum, mis ei pruugi olla kohane ega integreeritud tähenduslikku konteksti. Nagu ka valu mälu puhul, on traumaatilisse mälusse koondatud eitamise ja vältimise mehhanismid selleks, et unustada, isoleerida või represseerida kogetud valu. Kuigi trauma eemaldub teadvuslikust mälestustest, siis jääb ta väga sügavale elanud kehasse (lived body). Inimene, kes on traumeeritud, võib kokku puutuda millegagi, mis taastab trauma. Trauma on taaskogetav situatsioonides, mis on ähvardavad, häbistavad või mingil muul moel sarnased traumaatilise kogemusega, mille sarnasustest ei pruugi inimene ise teadlik olla. Endine valu võib taas ilmuda olevikulise konflikti ajal ning see võib vastavuses olla täpselt selle sama kehaosaga, kus algselt valu tunti. Keha mäletab traumat samamoodi, nagu see juhtuks uuesti. Traumeeritud inimese puhul muutub kehadevaheline mälu drastiliselt: inimene säilitab ohutunde võimalikule rünnakule.

Vaata ka

• Mälu
• Kehastus
• Taju fenomenoloogia
• Implitsiitne mälu
• Eksplitsiitne mälu

Kirjandus

• Eesti Filmi Andmebaas. (2012). Keha Mälu. Kasutatud 29.12.23, https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/11900
• Fuchs, T. (2012). Body Memory, Metaphor and Movement, sub The phenomenology of body memory, lk 9-22. DOI:10.1075/aicr.84.03fuc
• Merleau-Ponty. M. (2019). Taju fenomenoloogia. Ilmamaa
• Repetto, C., Riva, G. (2023). The neuroscience of body memory: Recent findings and conceptual advances. EXCL Journal: Experimental and Clinical Sciences, 22, 191.206. doi: 10.17179/excli2023-5877