Kasutaja:SVaratu/Geopoliitika

Allikas: Vikipeedia
Rudolf Kjellen (1864–1922)

Geopoliitika (Kreeka keelest γη ge "maa" ja πολιτική politikē "poliitika") oma traditsioonilises tähenduses on õpetus, mille kohaselt riigi poliitika ja välispoliitilised suhted on määratud füüsiliste karakteristikute ja ressursside (geograafiline asend, pindala, rahvastik, loodusvarad jne) poolt. Seda mõistet kasutatakse välispoliitika analüüsimisel, et mõista, selgitada ja ennustada rahvusvahelist poliitilist käitumist, põhinedes geograafilistele resurssidele. Ühtlasi võib geopoliitikat defineerida teadusena, mis käsitleb ja analüüsib koos geograafilisi, ajaloolisi, poliitilisi ja teisi iseseisvaid faktoreid, mis mõjutavad riigi strateegilist potentsiaali. [1] Tänapäeval kasutatakse geopoliitika mõistet ka vabamalt rahvusvahelise poliitika sünonüümina.[2] Geopoliitika teerajajaks võib pidada küll Halford Mackinderit, kuid termin võeti kasutusele 20. sajandi alguses rootsi poliitteadlase Rudolf Kjelleni poolt.

Anglo-Ameerika geopoliitiline doktriin[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Thayer Mahan ja mereline võim[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Thayer Mahan oli seisukohal, et riiklik heaolu on lahutamatult seotud merega – eriti olulised olid kaubandustegevus rahuperioodil ning kontroll mere üle sõjaajal. Mahan oli kindel, et strateegilised punktid veeteedel ja suure ründejõuga laevastik omavad suurt mõju kontrolli saavutamiseks merel. Tema kuus tingimust merelise üleoleku saavutamiseks olid:
1) soodne geograafiline positsioon;
2) hooldatud ja ligipääsetavad rannikualad, looduslike ressursside küllus ja soosiv kliima;
3) territooriumi ulatuslikkus;
4) piisavalt suur rahvastiku arv, kaitsmaks oma territooriumi;
5) merelist aktiivsust ning kaubandusettevõtteid pooldav ühiskond;
6) merelist ülemvõimu taotlev valitsus.[3]

Mackinder ja Südamaa teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Sir Halford Mackinder`i Südamaa kontseptsioon, kus "Pivot area" tähistab südamaad

Sir Halford Mackinderi Südamaa teooria ei pälvinud algselt palju tähelepanu kuni see avalikustati ühes inglise ajakirjas, aastal 1904. [4] Mackinderi geopoliitika doktriin koosnes ideedest, mis olid Alfred Thayer Mahani mereväe tähtsuse vastandid. Mackinder arvas, et 20. sajandil asub domineerima maismaa, sest tehnoloogiline areng, eriti raudteede rajamine, võimaldas maalt paremat vastupanu merevägedele ja sõjalaevastikele.[5] Ta uskus, et moodustub suur ja agressiivne impeerium, mille nimetas oma teoorias Südamaaks (Heartland). Saartel ja ookeanide rannaaladel ehk Servamaadel (Rimland) kujunevad tema teooria kohaselt suhteliselt väiksed demokraatliku riigikorraga riigid, kes peavad sõjalise vastupanu tarvis moodustama liitusid, et Südamaa agressioonidele vastupanu osutada.[6] Pragi hinnangul väljendas Mackinder tegelikult vaid eurooplaste ajaloolist hirmu Sise-Aasiast pärit rändrahvaste hunnide, türkide, mongolite jt. kallaletungide ees ning lääne-eurooplaste hirmu Venemaa kui Sise-Aasia traditsioonide pärija kasakakate ees.[6] Doktriinis jagab Mackinder maailma mõtteliselt kaheks: Afro-Euraasia ehk Euraasia koos Aafrikaga ning perifeersed „saared“ (Peripheral „islands“) ehk Ameerika, Jaapan, Briti saared ning Okeaania. Mackinderi seisukoha geopoliitikas võtab kokku tema ütlus: „Kes valitseb Ida-Euroopat, käsutab Südamaad. Kes valitseb Südamaad, käsutab Afro-Euraasiat. Kes valitseb Afro-Euraasiat, valitseb kogu maailma.“ [7]

Spykman ja Servamaa teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Nicholas Spykman (1893–1943) oli üks mõjukamaid ameerika geopoliitikuid. Erinevalt Mackinderist arvas ta, et Südamaad ümbritsevatel rannikualadel (Rimland) on suurem potentsiaal saavutada kontroll tsentri üle. Eelpool mainitud Mackinderi kuulus ütlus sai Spykmani poolt ümbersõnastatud Servamaade kasuks. Spykman rõhutas, et Servamaa eraldab Südamaa sadamatest, mis on aastaringselt avatud transpordile. Seetõttu peavad Servamaad kaitsma oma sadamaid Südamaa eest. Selle mõttega sõnastas Spykman ümber Mackinder`i teooria, öeldes, et "Kes kontrollib servamaad, kontrollib ka Euraasiat. Kes kontrollib Euraasiat, see juhib ka maailma tulevikku." [8]

Saksa geopoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa geopoliitikale (geopolitik) on iseloomulik mõtlemisviis, et riigi seisundit kujundavad determinismi ja sotsiaaldarvinismi põhimõtted. Saksa geopoliitika arendas Eluruumi (Lebensraum) kontseptsiooni, mida peeti oluliseks rahvuse arenemise seisukohalt.

Friedrich Ratzel ja Eluruum[muuda | muuda lähteteksti]

Friedrich Ratzel (1844–1904)

Friedrich Ratzel (1844–1904) andis suurkujudest, nagu Charles Robert Darwin ja Ernst Heinrich Haeckel, mõjutatuna omapoolse panuse geopoliitikale, vaadates seda bioloogilisest vaatenurgast, millel puuduvad piirid. Ta väitis, et regioonid on orgaanilised ja kasvavad, mille praegused piirid on ajutised. Piiride kasv näitab rahvuse elulisust— staatilised paigad on loodud lagunema. Ratzel lõi geopoliitikast nii-öelda saksa variandi (geopolitik). 1901. aastal avaldas ta teose „Lebensraum“ („Eluruum“), mis käsitles biogeograafiat. Friedrich Ratzel kirjeldas riike kui orgaanilisi ja kasvavaid objekte, mis staatiliseks jäädes satuvad langusse. Sellest lähtudes läbivad riigid tema sõnul vanuse staadiumid (noorus, küpsus ja vanadus) ning vajavad elutegevuseks "toitu" ressursside näol. Nõnda oli ta seisukohal, et riigipiiride laiendamine peegeldab vastava riigi tugevust ja heaolu.[1] Poliitgeograafia vallas kaldusid Ratzeli järglased üsna tihti radikaalsemasse geodeterminismi. Sisepoliitikale ei avaldanud see niivõrd mõju, kuid riikide välispoliitikat hakati seevastu liialt otseselt seostama väliskeskkonna eripäradega.[6]

Karl Haushofer[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Haushofer nägi riiki kui ühtset tervikut, mille osad on üksteisega kohanenud. Tulenevalt looduskeskkonna eripäradest pidid erinema ka riigid ja rahvad. Ta järeldas, et riikide vahel ei saa olla koostööd, kui ei tugineta samadele arenguseaduspäradele ega juhinduta samadest ideaalidest. Riigid on Haushoferi nägemuse kohaselt paratamatult agressiivsed ning kõrvutades seda darvinistliku loodusliku valiku printsiibiga, peab riik selle kontseptsiooni järgi haarama ellujäämiseks endale soodsad loodusolud. Vajadusel peab riik kasutama vägivalda, kuid see on ruumis piiratud, sest rahvas, kes vallutab oma algsest eluruumist looduslikult väga erinevad alad, ei kohane nendega, vaid degenereerub.[6] Haushoferi nägemuses võinuks maailm jaguneda kolmeks osaks. Läänepoolkera pidi olema USA mõjupiirkond, Põhja-Ameerika ameeriklaste eluruumina ja Ladina-Ameerika kolooniatena, kust hangitakse loodusvarasid, aga kuhu elama ei asuta. Teise osa moodustas Euroopa mandriosa kui Saksa "eluruum" ja Aafrika kui selle koloonia. Kolmanda osa moodustas Jaapan ja Hiina koos kolooniatega Lõuna-ja Kagu-Aasias. Algselt eeldas Haushofer ka neljanda, Vene osa olemasolu Ida-Euroopas, Siberis ja Edela-Aasias, kuid peale 1941. aastat loobus sellest.

Saksa geopoliitika seos natsismiga[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Esimest maailmasõda leidsid Friedrich Ratzeli ja Rudolf Kjelleni ideed rakendust mitmete saksa autorite poolt, nagu Karl Haushofer (1869–1946), Erich Obst, Hermann Lautensach ja Otto Maull. 1923. aastal asutas Karl Haushofer geopoliitilise ajakirja „Zeitschrift für Geopolitik“ („Ajakiri Geopoliitika“), mida hiljem kasutati natsistliku Saksamaa propagandas. Haushoferi mõju Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölisparteis seab kahtluse alla O'Tuathail (1996), kuna Haushoferil ei õnnestunud rassilist ideoloogiat enda töösse põimida.[9] Levinud arvamuse kohaselt oli geopoliitika roll Kolmandas Reichis fundamentaalse tähtsusega. Mark Bassin(1987) aga väitis, et selline arvamus on väär. [10] Nende kahe doktriini vahel on küll palju sarnast, kuid geopoliitikasse suhtusid natsionaalsotsialistid äärmise kahtlustusega. See on arusaadav, sest geopoliitika pooldas Ratzeli teadusliku materialismi ja determinismi ideid, uskudes et inimühiskonda määratlevad välismõjud. Natsionaalsotsialism aga hülgas nii materialismi kui determinismi ning tõi esile inimese kaasasündinud omadused, sealjuures kõrgendatud tähelepanu sai rass kui inimväärtuse kujundaja. Vaadete lahknevused viisid saksa geopoliitika (geopolitik) diskrediteerimiseni.

Prantsuse geopoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse geopoliitilised doktriinid on üldjoontes saksa omadele vastanduvad. Erinevalt Ratzelist arvas Reclus (1830–1905), keda peetakse üheks prantsuse geopoliitika rajajaks, et geograafia areneb ja muutub koos inimühiskonnaga. Paul Vidal de la Blache’i (1845-1918) ideed põhinesid possibilismil, mille alusel seab keskkond ainult teatavad piirid ühiskonnale ehk kultuuri määravad ennekõike sotsiaalsed tegurid. Charles de Montesquieu kirjeldas oma uurimuses „De l'esprit des lois“ („Seaduste hing“) seisukohta inimese ja kliima vahekorrast. Ta uskus, et kuumema kliimaga aladel sirguvad temperamentsemad inimesed, külmemas kliimas ollakse aga reserveeritumad. [6] Üks silmapaistvamaid uuema suuna esindajaid on aga Gearóid O'Tuathail (s. 1962), kellelt 1996. aastal ilmus “Critical geopolitics. The politics of writing global space“ („Kriitiline geopoliitika. Globaalse ruumi esitlemise poliitika“). Oma töös analüüsib ja dekonstrueerib ta tuntumate geopoliitikute väiteid, kuid peale selle kritiseerib ka kogu geopoliitikat. Tema silmis ei sisalda see teaduslikku tõde, vaid on ühiskonna loodud tõerežiim teatud poliitiliste sihtide saavutamiseks.[9]

Venemaa geopoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasaegne geopoliitika Venemaal põhineb Euraasianistlikel traditsioonidel ning on tihedalt seotud poliitikutega. Nõukogude Liidu lagunemine on mõjunud paljudele väga rängalt, seetõttu on seal ka palju erinevate maailmavaadetega inimesi. Alates alalhoitutest – inimestest, kes näevad Venemaad ainulaadselt positsioonil Euroopa ja Aasia vahel, lõpetades ekstremistidega, kes soovivad Nõukogude Liidu piiride taastamist.

"Meta"-geopoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

"Meta"-geopoliitika teerajajaks on Nayef Al-Rodhan, kelle pakutud mõiste kombineeriks traditsioonilisi ja uusi dimensioone geopoliitikas, et tekiks uus mitmemõõtmeline arusaam riikide võimekusest ning nende omavahelistest suhetest.[11] Sellises raamistikus, geograafia tähtsus on asendatud koostöö, majandusliku ja sõjaliku võimekusega. "Meta"-geopoliitika koosneb seitsmest võtmeelemendist: keskkonna- ja tervise probleemid, majandus, keskkond, teaduse ja inimeste potensiaal, sõjalis ja turvalisus probleemid, sisepoliitika ja rahvusvahelised suhted.[12] Sellise raamistikuga on võimalik uurida riikide eeldatavaid tugevusi ja nõrkusi ning hõlbustab tuleviku ennustamist. Sellist metoodikat saab kasutada ka väiksemate või suuremata üksuste uurimiseks, mis mängivad tänapäeva geopoliitikas suurt rolli.[13]

Non-interventionism[muuda | muuda lähteteksti]

Non-interventionism põhineb geopoliitilisel arusaamal, mille järgi tuleks liitlassuhteid vältida. Peamiseks põhjenduseks sellele on sõjalise abi pakkumise vältimine ning sellega endale probleemide tekitamine. Ametlikum definitsioon sellele, Non-intervention on poliitika mida iseloomustab teiste riikide sise- ja välisasjadesse mitte sekkumist ilma nõusolekuta. Sellele sarnaneb ka mõiste "strateegiline iseseisvus".[14] Parimad näited ajaloost on Ameerika presidendid George Washington ja Thomas Jefferson, kes olid sellise poliitika poolt, et mitte sekkuda Euroopas toimuvatasse sõdadesse, kuid samal ajal säilitada vabakaubandus.

Demokraatia ja geopoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Osasid Ameerika Ühendriikide geopoliitilisi otsuseid võib vaadata ka kui demokraatiale vastandlike käike, kui arvestada inimeste huve antud küsimustes.[15] Näiteks Vietnami sõda, 1970 aastal arvas ainult üks kolmandik ameeriklastest, et vägede saatmine Vietnami oli viga[16], kuid USA jätkas enda geopoliitiliste huvide kaitsmist veel 5 aastat.[17][18] Teiseks näiteks on USA vägede kohalolek Afghanistaanis. 2013 aastal läbiviidud uuringutes selgus, et ainult 20% elanikest toetasid sõdurite saatmist Afghanistaani.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Kuusk, U. Tartu 1998. "Venemaa külma sõja järgne geopoliitika välispoliitilise strateegiana" ABVKeskus. http://www.ut.ee/ABVKeskus/?leht=publikatsioonid&aasta=1998&dok=venemaa_geopoliitika (Viimati vaadatud 18.10.14).]
  2. ↑ Encyclopædia Britannica Inc., 2013. "Geopolitics" http://www.britannica.com/EBchecked/topic/229932/geopolitics (Viimati vaadatud 18.10.14)
  3. ↑ Warren, A., Howse, J., Drogen, F., Hollander, P., Project Gutenberg Online Team (2004) "The Influence of Sea Power Upon History, 1660-1783" http://www.gutenberg.org/files/13529/13529-h/13529-h.htm (Viimati vaadatud 18.10.14).
  4. ↑ Sloan, G.R. "Sir Halford Mackinder: the heartland theory then and now", in Gray C S and Sloan G.R., Geopolitics, geography and strategy. London: Frank Cass, pp. 15–38.
  5. ↑ C. J. Fettweis, 2000 "Sir Halford Mackinder, Geopolitics, and Policymaking in the 21st Century" Department of Government and Politics at the University of Maryland http://www.carlisle.army.mil/USAWC/parameters/Articles/00summer/fettweis.htm (Viimati vaadatud 18.10.14)
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Pragi, U. (2002) Sissejuhatus inimgeograafiasse : loengud I õppeaasta geograafidele. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda./>
  7. ↑ Mackinder, H.J. 1996 "The Geographical Pivot of History", Democratic Ideals and Reality, Washington, DC: National Defence University Press, pp. 106
  8. ↑ About.com, Inc. (s.a.) "Pacific Rim and Economic Tigers" http://geography.about.com/od/urbaneconomicgeography/a/econtigers.htm (Viimati vaadatud 18.10.14)
  9. ↑ 9,0 9,1 O'Tuathail, G. (1996) Critical Geopolitics. Minneapolis, University of Minnesota Press and London: Routledge,
  10. ↑ Bassin, M. "Race Contra Space: The Conflict Between German 'Geopolitik' and National Socialism," Political Geography Quarterly 1987 6(2): 115-134
  11. ↑ LIT
  12. ↑ GCSP
  13. ↑ The Northern Times
  14. ↑ Galen, Ted (1997). Carpenter,The libertarian reader : classic and contemporary readings from Lao-tzu to Milton Friedman. New York: Free Press. Lk 336–344. ISBN 0684832003.
  15. ↑ Finn, Adreen. "The Problematic Nature of Geopolitics". http://commentandoutlook.blogspot.fr. Commentary and Outlook. {{cite web}}: välislink kohas |website= (juhend)
  16. ↑ Lunch, William L., Sperlich, Peter W. (1979). "American public opinion and the war in Vietnam". Western Political Quarterly. 32 (1): 21–44. DOI:10.2307/447561. Vaadatud 18.10.14. {{cite journal}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
  17. ↑ Lind, Michael (2002). Vietnam, the Necessary War: A Reinterpretation of America's Most Disastrous Military Conflict (1st Touchstone ed. ed.). New York: Touchstone. ISBN 0684870274. {{cite book}}: parameetris |edition= on üleliigne tekst (juhend)
  18. ↑ Lind, Michael. "The Necessary War: A Reinterpretation of America's Most Disastrous Military Conflict". New York Times. Vaadatud 18.10.14. {{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasutaja:SVaratu/Geopoliitika&oldid=4018074"