Kasutaja:Ohpuu/Vk Ill
Artiklis "Väike Illimar" praegu ei sisaldu:
kolm episoodi, Illimari heeringasöömine Hirmu Juhani juures, kosjaskäik virtina juurde ja „sõda” lahti pääsenud pulliga, jäid juba siis meelde. Hiljem, jah, palju aastaid hiljem avanes „Väike Illimar” aga just sellise meistriteosena, mida on hiljem möönnud kõik Tuglasest kirjutajad.[1]
Paljud Tuglase novellid hakkasid tunduma "Väikese Illimari" taustal kenitlevate eksperimentidena, artistliku vormikaanoni tõestuskatsetena, kuna aga „Väike Illimar” manifesteeris loomulikkust nii loo jutustaja kui ka kujutajana. Just selles teoses tundus, et romaani kirjutades viiekümnenda eluaasta piiri ületanud Tuglas oli ühtäkki vaba kohustusest olla loojana eeskuju, õpetaja ja mentor, autoriteetne kriitik ja kirjanduselu primus mobile.[1]
Neil korduvatel ülelugemistel täiskasvanu eas hakkasin mõistma, et kõige vähem on „Väike Illimar” mõeldud lastele lugemiseks, kuigi selle viieaastane peategelane avastab maailma nagu lapsed seda teevad, kontsentriliselt, kõige lähemast ümbrusest alates, seejärel üha julgust ja kogemust kogudes kaugemaid kohti ja võõramaid inimesi oma maailma lülitades ja läbi elades. Kui romaani algul keskendub Illimar kapi ja seina vahelise truubi krohvil tervete maastike avastamisele; kui ta ringkäigud piirduvad mõisaõuega, siis aasta hiljem, romaani lõpus on ta juba valmis juutidest rändnäitlejate ja -muusikutega kaasa minema.[1]
Teiselt poolt mõjub aga „Väike Illimar” lohutuskirjandusena seetõttu, et laps-Illimari kõrval seisab mõistev täiskasvanu, inimene, kes tunneb sümpaatiat mitte ainult uue ja tuleva, vaid ka vana ja kaduva maailma vastu.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Rein Veidemann. 101 eesti kirjandusteost. Varrak, Tallinn 2011, lk 47–49.