Kasutaja:Sohupääsenu/SandBox
Katse, katse, 1, 2, 3. Katsejänes, katseklaas, katsepolügoon. Kumisev tühjus...
Viini lahing (saksa keeles Schlacht am Kahlenberg, poola keeles bitwa pod Wiedniem või odsiecz wiedeńska, osmanitürgi keeles معركة فيينا) toimus Austria ertshertsogkonna pealinna lähedastel Kahlenbergi mäe nõlvadel 12. septembril 1683.
Keiserlikku linna oli kaks kuud piiranud Osmanite riigi sõjavägi suurvesiir Kara Mustafa Paša juhatusel, kuna sultan Mehmed IV lahkus sõjarännakult vara. Osmanite ning nende vasall- ja andamriikide vägede vastu juhtis lahingut Saksa-Rooma riik eesotsas Habsburgide monarhiaga ja Poola-Leedu ühendusega. Viimaste abiväge juhatas kuningas Jan III Sobieski, kes kunagise saadikuna teadis vaenlase sõjaväge ja tundis pisut osmanitürgi keelt.
Vastulöögi mõju oli kohene, kuna kardeti kagusse suunduva põgenemistee tõkestamist abivägede poolt. Seetõttu lahkus ründaja arvatavasti poole suurem sõjavägi oma eesliini positsioonidelt vastu järgmist ööd.
Viini linna ründamine oli Kõrgi Värava kahjuks Euroopa hõivamise kulminatsioon, pärast mida "Osmanitürklased ei olnud enam kristliku maailma ähvardajad"[1]. Aasta hiljem moodustati Püha Liiga, mis oli keskendunud islamliku impeeriumi laienemise peatamisele Musta, Egeuse, Joonia ja Aadria mere vahelisel territooriumil. 1699. aastani kestnud Suures Türgi sõjas kaotasid osmanid oma Ungari alad Saksa-Rooma keisrile Leopold I-le.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Viini vallutamine oli pikka aega olnud Osmanite riigi strateegiline püüdlus, kuna linna läbisid kaubateed piki Doonaud (Mustast merest Lääne-Euroopani) ja maismaad pidi (Vahemerest Läänemereni). Lahingule eelnevatel aastatel tegid mõjuka Köprülü suguvõsa suurvisiirid ulatuslikke logistilisi ettevalmistusi, sealhulgas parandades ja rajades Saksa-Rooma riiki viivaid teid ja sildu. Samuti hakati impeeriumi logistikakeskustesse, peamiselt Balkanile, koguma laskemoona, suurtükke ja muid ressursse.
Alates 1679. aastast möllas Viinis katk.
Osmanite riik osutas ungarlastele ja mittekatoliiklikele vähemustele sõjalist abi Habsburgide poolt okupeeritud Ungari piirkondades. Lahingule eelnenud aastatel olid sealsed laialdased rahutused kasvanud mässuks Leopold I juurutatud vastureformatsiooni põhimõtete ja protestantismi likvideerimise vastu. 1681. aastal liitusid protestantide ja teised Habsburgi-vastased Kuruci väed Imre Thököly juhtimisel Osmanite märkimisväärse sõjalise kontingendiga. Nad tunnistasid Thökölyt kui Ülem-Ungari (tänapäeva Slovakkia idaosa ja Ungari kirdeosa) kuningat, kes oli need alad Habsburgidelt vallutanud. Toetus hõlmas niinimetatud Viini kuningriigi lubamist ungarlastele, kui see peaks sattuma Osmanite kätte. Siiski kehtis veel Saksa-Rooma riigi ja Osmanite riigi vahel Vasvári rahuleping.
1681. ja 1682. aastal intensiivistusid Imre Thököly vägede ja Saksa-Rooma riigi (mille piiriks oli veel Põhja-Ungari) vahelised kokkupõrked. Habsburgide vägede sissetung Kesk-Ungarisse andis suurvesiir Kara Mustafa Pašale otsustava argumendi sultani veenmisel. Mehmed IV ja tema divan andsid suurvesiirile loa tegutseda Loode-Ungaris kuni Győri (tollal tuntud kui Yanıkkale, saksa keeles Raab) ja Komáromi (tollal tuntud kui Komaron, saksa keeles Komorn) kindlusteni, andes loa ka neid piirata. Osmanite armee mobiliseeriti 21. jaanuaril 1682 ja sõda kuulutati välja 6. augustil 1682.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]