Kasutaja:Kultuurilugu/liivakast
Seto vana helilaad ehk pooltoon-poolteisttoon-laad[muuda | muuda lähteteksti]
Seto vana helilaad ehk pooltoon-poolteisttoon-laad on üks neljast põhilisest seto mitmehäälse rahvalaulu või seto leelo helilaadist. Seto vana helilaad on seto laadidest kõige arhailisem ja omapärasem.[1]
Tegemist on helilaadiga, kus helirea astmete järgnevus koosneb vaheldumisi pooletoonistest ja pooleteisetoonistest intervallidest. Pooltoonides väljendab helirida numbrijada 1-3-1-3-1, millele vastaksid astmenimed d-es-fis-g-ais-h. Laadi nimi ja tähistamisviis on teoreetilised abstraktsioonid, et oleks võimalik laadi euroopaliku muusikateooria terminites kirjeldada. Akustiliste mõõtmiste põhjal ei ole astmete vaheliste intervallide suurused mitte täpselt, vaid keskmiselt pool või poolteist tooni.[2]
Seto vana helilaadi eripära[muuda | muuda lähteteksti]
Seto leelo mitmehäälses rahvalaulus on võimalik eristada nelja põhilist helilaadi: pooltoonpoolteisttoon-laad, anhemitooniline laad, anhemitoonilis-diatooniline laad ja diatooniline laad. Vanim ja eripärasem neist on seto vana helilaad, mis kajastub mitmetes vanades leelodes, näiteks Järvelaulus (1936), Põllulaulus (1995 ja 2006) ja Hähkämises.
Helilaadi eripära seisneb selles, et kasutatakse pooletoonilisi (d-es, fis-g ja ais-h) ning poolteisttoonilisi (es-fis ja g-ais) intervalle. Noodikogumikes võib leida erinevaid kirjutamisviise, kuid helirea struktuur on sümmeetriline, kus pooltoonid ja poolteisttoonid vahelduvad regulaarselt. Helilaadi kirjeldus noodikirjas näitab ligikaudseid intervallide suurusi, kuid tegelikult võib astmete kõrgus varieeruda isegi ühe laulu esituse jooksul.
Eesti rahvaluule- ja -muusikateadlase Janika Orase järgi “on vanas helilaadis lauludel tugev meeleseisundit muutev toime: kas sellepärast, et lauldes jõutakse muusikaliselt täiesti „teise maailma“ või on olulisem see, et vana helilaadi laulmine nõuab „tavalise muusikaga“ võrreldes suuremat keskendumist, loomingulist panust ja intensiivsust. Intensiivsus ei seostu kaugeltki ainult hääletugevusega, ka vaikse laulu muudab intensiivseks ühtlane, peatusteta rütmiline kulgemine. Tekkivat seisundit võib pidada tüüpiliseks vooseisundiks, pinget ja väljakutset pakkuva tegevusega kaasnevaks erilise keskendumise ja naudingu seisundiks, mis paneb unustama muu maailma ja aja kulgemise.”[3]
Seto vana helilaadi eripära annab hästi edasi ka vana helilaadi poeetiline kirjeldus Lõuna-Eesti juurtega stsenarist, režissöör ning helilooja Anna Hintsilt: ürgne, metsik, võimas, ilus, lummav, päris, nõiduslik, olemuslikult omane, ürgemapiimane, ürgisavägine.[4]
Vana helilaadi hoidmise väljakutsed[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandi viimastel aastakümnetel ja 21. sajandi alguses on täheldatud seto mitmehäälse rahvalaulu muusikalise stiili kiired muutumised. Põhiliselt toimub seto rahvalaulu sarnastumine euroopalikul funktsionaalharmoonial põhineva muusikaga. Ka seto leelo vanim ja eripärasem helilaad on muutunud 21. sajandi leelos üsna haruldaseks. Enamik laulikuid ja seto leelo lauljaid eelistab Euroopa muusikas levinud diatoonilisi laade, nagu mažoor ja minoor. Vanale helilaadile iseloomulik kõla on tänapäeva inimese jaoks ebatavaline ning selle jäljendamine kuulmise järgi võib olla väljakutseks ka kogenud lauljale.
Traditsioonilise laulmise muusikalised tunnused kipuvad kaduma või muutuma, ning tänapäeva kultuuris ei toimi enam traditsiooniline intuitiivne lauluoskuse omandamise mudel. Seto mitmehäälse muusika uurija Žanna Pärtlas on loetlenud peamisi tunnuseid, mis on lähendanud tänapäevase leelo muusikalist stiili aina enam euroopalikule muusikale: „helilaadi vallas võib täheldada spetsiifiliste heliridade kadumist ja viiside diatoniseerimist, häälestuse lähenemist võrdtempereeritud süsteemile. Laulude rütmiline pool muutub sarnaseks euroopaliku proportsionaalse rütmisüsteemi ja taktimeetrumiga. Mitmehäälne faktuur lihtsustub heterofoonianähtuste kadumise tõttu, oluliselt muutub ka kaasaegsete kooride laulmismaneer ja hääletekitamise viis. Kõik need protsessid leiavad aset laululiikide ja viisitüüpide arvu kahanemise taustal.“[5]
Siiski on võimalik leida ka positiivseid näiteid seto vana helilaadi taaselustamisest või vana helilaadile uue elu andmisest. Seto vanas helilaadis on nüüdisaegsetest kollektiividest kõige enam laulnud Värska naiste leelokoori (Verska naase’) lauljad ning eesti regilaulu viljelev ansambel Väike Hellero.[6] Vana helilaadi õppisid Värska naised algul Meel Valgu juhatusel suuliselt: tema laulis võimalikke viisikäike ette, lisaks kuulati salvestusi ja lauldi salvestusega koos. Samuti on korraldatud mitmeid töötube ning laululaagreid, nagu näiteks lauluema Lummo Kati leelolaager.[7]
Olulise panuse seto vana helilaadi säilitamisel on andnud juba varem mainitud Žanna Pärtlas, kes paigutas seto vana helilaadi selgesse ja lihtsasse süsteemi, ning Janika Oras, keda peetakse vana helilaadi noodikirja ja õpetamismetoodika loojaks, aga ka Andreas Kalkun, Meel Valk, Elo Toom ja Tiina Kadarpik jt. Keskset rolli seto vana helilaadi hoidmises hoiavad aga setod, sest just setod ise peaksid vana helilaadi kui oma rahva pärandit elus hoidma: “nagu hoiame oma rahvarõivaid, nii peaksime ka hoidma alal oma vana helilaadi. Kui mitte meie, setod, kes siis veel?”[8]
- ↑ Helilaadid. Seto laulupärimus. Kättesaadav arvutivõrgus: https://laul.setomaa.ee/viisid/helilaadid.
- ↑ Oras, Janika (2016). Ürgne, värviline, pöörane, hüpnootiline. Seto vana helilaadi taaselustamise kogemusi. – Kästik, Helen; Saar, Eva (Toim.). Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XV– XVI, Setumaa kogumik 7. Pühendusteos Paul Hagule. Tartu-Värska, lk 138.
- ↑ Oras, Janika (2016). Ürgne, värviline, pöörane, hüpnootiline. Seto vana helilaadi taaselustamise kogemusi. – Kästik, Helen; Saar, Eva (Toim.). Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XV– XVI, Setumaa kogumik 7. Pühendusteos Paul Hagule. Tartu-Värska, lk 150.
- ↑ Oras, Janika (2016). Ürgne, värviline, pöörane, hüpnootiline. Seto vana helilaadi taaselustamise kogemusi. – Kästik, Helen; Saar, Eva (Toim.). Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XV– XVI, Setumaa kogumik 7. Pühendusteos Paul Hagule. Tartu-Värska, lk 144.
- ↑ Pärtlas, Žanna ja Oras, Janika (2012). Seto traditsioonilise laulmismaneeri jäljendamise eksperimendist. - Eesti Muusikateaduse Seltsi ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonna aastaraamat, lk 23. Kättesaadav arvutivõrgus: https://resmusica.ee/wpcontent/uploads/2017/04/rm4_2012_22- 43_P%C3%A4rtlas_Oras.pdf.
- ↑ Oras, Janika (2016). Ürgne, värviline, pöörane, hüpnootiline. Seto vana helilaadi taaselustamise kogemusi. – Kästik, Helen; Saar, Eva (Toim.). Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XV– XVI, Setumaa kogumik 7. Pühendusteos Paul Hagule. Tartu-Värska, lk-d 147-149.
- ↑ Ugur, Kadri (2022) Mida me seto leelost veel ei tea. – Võrumaa Teataja, lk 4. Kättesaadav arvutivõrgus: https://dea.digar.ee/?a=d&d=vorumaateataja20220726.2.8.1&e=-------et-25--1-- txttxIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------.
- ↑ Oras, Janika (2016). Ürgne, värviline, pöörane, hüpnootiline. Seto vana helilaadi taaselustamise kogemusi. – Kästik, Helen; Saar, Eva (Toim.). Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XV– XVI, Setumaa kogumik 7. Pühendusteos Paul Hagule. Tartu-Värska, lk 150.