Kasutaja:Kadrikuuse/retseptiivse kõne häire
Kliiniliste kirjelduste ja diagnostiliste juhiste järgi on retseptiivse kõne häirega tegemist juhul, kui lapse arusaamine keelelistest konstruktsioonidest on puudulikum tema eale vastavast tasemest. Retseptiivse kõne häirega lastel on üldjuhul ka ekspressiivne kõne puudulik ning häiritud võib olla ka hääldamine.[1]
Retseptiivse ehk impressiivse kõne häire klassifitseerub spetsiifilise kõnearengu puude alla. Retseptiivset kõnearengu häiret nimetatakse ka sensoorseks, kuna probleemid on peamiselt seotud kõne tajumise, mõistmisega. Ekspressiivse ja retseptiivse kõne häire ei ole omavahel selgelt eristatavad, peamine erinevus seisneb selles, kas ülekaalus on kõne tajumise või loomise probleem.[2]
Retseptiivse kõne häirega lastel on raskusi nii kõne mõistmisel kui ka analüüsimisel. Kõnest arusaamist raskendab veelgi mitme inimesega vestlemine, kuna kõnehäirega laps ei suuda suhtluses jätta kõrvale ebaolulist (taustamüra). Keelelised probleemid tekitavad raskusi teemas püsimisel ning laps võib tunda, et ei suuda jälgida vestluse käiku. Lisaks on probleeme pragmaatiliste oskustega nagu intonatsioonist, miimikast ja žestidest arusaamine ning silmside hoidmine. Eelpool nimetatud probleemid põhjustavad raskusi suhete loomisel ja hoidmisel.[3]
Retseptiivse kõne arengu mahajäämuse olulised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Mahajäämust näitab see, kui laps ei reageeri tuttavatele nimedele 1. sünnipäevaks (kui pole mitteverbaalseid märke), 1,5 aasta vanuselt ei suuda ta nimetada üldtuntud ümbritsevaid objekte ning 2 aasta vanuselt ei saa aru temale esitatavatest rutiinsetest nõudmistest. Hilisemad raskused võivad avalduda lapse võimetuses aru saada grammatilistest struktuuridest (eitus, küsimus, võrdlus jt.) ja puudulikus kõne nüanssidest arusaamises (hääletoon, žestid).[1]
Retseptiivse kõne arengu mahajäämus võib sisaldada sünnipärast kõnekuulmispuuet (congenital auditory imperception); sensoorset alaaliat (developmental aphasia or dysphasia, receptive type); Wernicke arenguafaasiat; kurtust (word deafness). Retseptiivse kõne häire ei sisalda aga afaasiat koos epilepsiaga (Landau-Kleffneri sündroom, F80.3); autismi (F84.0, F84.1.); TTta düsfaasiat ja afaasiat (R47.0) või ekspressiivset tüüpi (F80.1); valikulist mutismi (F94.0); kuulmispuuetega laste kõnehilistust (H90-H91); vaimset alaarengut (F70-F79).[1]
Häire diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]
Häire diagnoositakse, kui kõne mõtestatud tajumine on eakohasest madalam ja puuduvad pervasiivse arenguhäire kriteeriumid. Sageli on pärsitud ka ekspressiivse kõne areng, levinud on häälikute hääldusvead. Retseptiivse kõne häire korral kaasnevad ka sotsiaalsed, emotsionaalsed ja käitumishäired. Need häired ei avaldu spetsiifilises vormis, sagedased on üliaktiivsus, tähelepanematus, sotsiaalne kohanematus ja isolatsioon. Esineda võib kartlikkus, ülitundlikkus või liigne häbelikkus.[1]
Retseptiivse kõne kahjustuse raskemate vormide puhul võib mõnevõrra pidurduda lapse sotsiaalne areng, nad jäljendavad teiste kõnet seda mõistmata, avalduda võib mõningane huvide piiratus. Retseptiivse kõne kahjustusega lapsed erinevad autistlikest lastest - retseptiivse kõne häirega lapsed on edukamad sotsiaalses suhtluses ja imitatsioonimängus, oskavad mugavustunde saavutamiseks kasutada vanemate abi, žestide kasutamine on normilähedasem ja mitteverbaalse kommunikatiivne mahajäämus on väiksem võrreldes autistlike lastega. Neil lastel võib esineda kuulmistaseme langus kõrgemate toonide osas, mis pole aga piisav põhjendamaks kõne arengu kahjustust.[1]
Retseptiivse kõne häire põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Retseptiivse kõne häire põhjused on tihti teadmata, kuid arvatakse, et põhjus võib tuleneda mitme teguri koosmõjust:
- geneetiline eelsoodumus (peres on esinenud retseptiivse kõne häiret);
- kõne igapäevane kuulmine on olnud piiratud;
- üldised arenguliste ja kognitiivsete võimete häired.
Retseptiivse kõne häire võib olla põhjustatud ajukahjustusest, mis tuleneb traumast või kasvajalisest haigusest. Samuti võib retseptiivse kõne häire olla seotud kuulmis-, nägemispuudega või tähelepanuhäirega, kuna need põhjustavad suuremal või vähemal määral probleeme kõnest arusaamisel.[4]
Logopeediline töö retseptiivse kõne häirega lastega[muuda | muuda lähteteksti]
Logopeedi töö erineb sõltuvalt spetsiifilise kõnearengu häire vormist (ekspressiivne või retseptiivne). Retseptiivse ehk sensoorse vormi puhul alustab logopeed tööd kuulmistaju arendamisega (mitte-verbaalsete helide eristamine), järgneb (lalin) sõnade äratundmise õpetamine ja passiivse olmesõnavara kujundamine. Tegeleda pole vaja hääldamisega, vaid kõne mõistmise parandamisega ja suhtlemisoskuse kujundamisega. Logopeediline töö lastega, kellel on raskusi kõne mõistmisega, sarnaneb tööga, mida tehakse kuulmislangusega, intellektipuuetega, autismispektrihäirega lastega. Tegeletakse peamiselt kõnemõistmise arendamisega.[2]
Mitmete autorite koostöös on kirja pandud järgnevad soovitused.
1. Piirata tuleb nii lapse kui täiskasvanu kõnet, rääkida vähem ja aeglasemalt. Oluline on seostada tegevus- ja kõnekonteksti.
2. Kuna seesuguste laste keele töötlemisvõime on piiratud, tuleks valmis olla vaikimiseks. Kasutada tuleks lapsele tuttavaid sõnu ning anda aega reageerimiseks. Lähtuda tuleb lapse tegevusest ja kõnest, oluline on lapse jälgimine ja kuulamine.
3. Kõnet aitab tajuda see, kui kõne on aeglane ja liigendatud. Kõnet toetavad žestid ja viiped, piktogrammid, pildid, skeemid, täiskasvanu suuliigutuste nägemine, lause kordamine, lausemalli muutmine. Muu üleliigne müra on olukorda raskendav ja lisakoormuseks.
4. Kõne tajumine toimub paremini tuttavas struktureeritud situatsioonis. Tähelepanu hajumist vähendab töövõtete vahetamine.
5. Oluline on luua olukordi, kus logopeed saaks aru, kas laps mõistab talle suunatud kõnet, laps võib reageerida tegevuse, pildi valiku või kõnega.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 RHK-10/V - Psüühika- ja käitumishäired. Kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. (1993). F80.2 Retseptiivse kõne häire. Maailma Tervishoiuorganisatsioon. Tõlge eesti keelde Tartu: Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik. http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm (viimati vaadatud 27.04.2017)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Padrik, Marika. (2016). Spetsiifiline kõnearengu puue (alaalia). Hallap, Merit., Padrik, Marika (toim). Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia (lk 357–394). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ NCSE Support Service. (s.a.). Receptive Language Disorder. http://www.sess.ie/categories/specific-speech-and-language-disorders/receptive-language-disorder (viimati vaadatud 26.04.2017)
- ↑ Department of Health & Human Services. (2016). Receptive language disorder. https://www.betterhealth.vic.gov.au/health/healthyliving/receptive-language-disorder (viimati vaadatud 26.04.2017)