Kasutaja:AnnDron/liivakast

Artikkel asub nüüd siin: Nisu-kõvanõgi

Nisu-kõvanõgi (Tilletia caries)

Nisu-kõvanõgi (Tilletia caries, sünonüüm Tilletia tritici) kuulub nõgiseente (Ustilaginomycetes) klassi, nõgiliselaadsete (Ustilaginales) seltsi. Kuulub katteseemnetaimedel parasiteeritavate kandseente hulka. Nõgiseeni iseloomustavad peremeestaime koes areneva seeneniidistiku lühikestel harudel paiknevad paksukestalised nõgieosed ehk teliospoorid. Nende varal seen levib ja püsib ületalve. Nõgieoseid võib olla nii palju, et peremeestaime kahjustatud osad muutuvad nõgiseks massiks (nn. nõgipead). Nõgiseeni on kaks sugukonda, mõlemas on ohtlikke teraviljahaiguste (nõgihaiguste) tekitajaid. Lendnõgiliste (Ustilaginaceae) sugukonda (eoskand koosneb 4 rakust) kuuluvad ka Eestis tuntud nisu-lendnõe ja odra-lendnõe tekitajad Ustilago tritici ja Ustilago nuda. Kõvanõgiliste (Tilletiaceae) sugukonda (vaheseinteta eoskannal 4-150 kandeost) tähtsaimad liigid on nisu-kõvanõe tekitaja Tilletia caries ja rukkikõrrenõe tekitaja Urocystis occulta.

Harilik nõgi on seente poolt tekitatud nisuhaiguste hulgas üks hävitavamaid ja ohtlikumaid. Selle seemnes areneva haiguse kõige tuntumad liigid on Tilletia foetida ja Tilletia caries ning need kaks seenhaigust põhjustavad kogu maailmas märkimisväärset saagikadu. Patogeeni virulentsuse määr võib muutuda sõltuvalt interaktsioonist peremeesraku pinnaga.

Elutsükkel

Nakatumine toimub mullas, peaaegu kohe pärast seemne idanemist. Teliospoorid seemnel või mullas idanevad ja lõpuks moodustavad ka nakkuslikke hüüfe, mis tungivad koleoptiili. Hüüfid arenevad nii resistentsetel kui ka vastuvõtlikutel kultuuridel, kuid ei jõua resistentsete taimede tipmise meristeemini. Hüüfid peavad paiknema meristeemi tipus enne sõlmevahe pikenemist, vastasel juhul haigus ei arene. Pärast tungimist koleoptiili, hüüfid tungivad läbi taimerakkude esimese lehe algmesse ning siis läbivad järjest paiknevaid lehti või liiguvad lehealgmest allapoole otse apikaalse meristeemi tippu. Kahjustunud taimed jäävad kängu. Pähikutes asuvad terad asenduvad mustja tuhkja taileoste kogumikuga. Edasi levivad eosed kas tuulega teistele taimedele ja taimejäänustele, kus nad siis säilivad talieostena, või jäävad seemnetesse ning mulda talieoste kujul. Taimejäänustel arenevad kevadel talieostest kandeosed, mis nakatavad taime. Haiguse arengut soodustab külm ja märg ilm.

Sümptomid

Noored nakatunud pähikud on tavaliselt rohelisemad ja jäävad roheliseks kauemaks, kui terved pähikud. Täiskasvu jõudnud nakatunud pähikud on tavaliselt veidi heledama värvusega ja sageli on neil kerge sinakashall värv, võrreldes nakatamata pähikutega. Nakatunud taimed võivad olla kergelt kängus, kuid üldiselt on nad normaalse kõrgusega. Eoslad on tavaliselt tuumakujulised. Pähikud võivad kergelt moonduda, kuid muidu on nad peaaegu normaalse kujuga. Ohted ja sõklad on tavaliselt kahjustamata. Haiguse arenedes osaliselt pikenevad sõlmevahed, pähikud ning terad muutuvad mustjaks ning tekib tugev mädanenud kala lõhn.

Tõrje

Resistentsete sortide väljatöötamine võib olla parimaks viisiks kontrollimaks haigust. Fungitsiidid on tõhusad, kuid need on kallid ning võivad tekitada probleeme seoses toksilisusega, avaldada kahjulikku mõju keskkonnale ning kasulikele organismidele. Lisaks ei pruugi kemikaalid kontrollida haigust nii tõhusalt kui vastupidavad sordid.