Kastlõks
Kastlõks on püünis, millega loomi, põhiliselt väikekiskjaid, saab püüda elusana.
Selle suurus sõltub püütavast loomast - kährik, naarits, nugis, tuhkur, mäger, mink, rebane, varem ka ilves ja hunt. Püünise sulgeb langev uks, mille mehhanismi käivitab saakloom ise, kui ta haarab tugipulgast ja tallalauast koosneva luku külge kinnitatud söödast[1].
Aastaringselt võib Eestis kastlõksuga jahti pidada kährikule ja mingile. Teistele väikeulukitele on selline jaht lubatud põhiliselt sügis-talvisel ajal[2].
Tänapäeval kasutatakse traadist puur-lõkse, mis on ohutu ja humaanne viis soovimatute loomade püüdmiseks, ümberpaigutamiseks ja vabaks laskmiseks sobivas kohas, samuti ära jooksnud koduloomade (kassid jne) püüdmiseks.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 154
- ↑ Riigimetsa Majandamise Keskus
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Väikekiskjad on kasvav mure eesti metsades [1], Maaleht 21.03.2019
- Kastlõks, Eesti Rahva Muuseum